Viimasel ajal seostuvad mingid mälestused just värvidega. Mitte ainult kauged mälestused, vaid ligemad ka. Väga veider. Nädala eest olin Maarjaga väljas ja hästi külm oli. Kole külm. Ja pime. Öö oli. Ja nüüd kui järgi mõelda, siis kõik tundus väga kollane. Kakaod sai joodud. Väga meeldivad on rahulikud õhtud, mis pole mustad.
Öeldes seda, kui palju sõltub värvist mälestuse säilivus? Või kuidas ta meile meelde jääb- heana või halvana? Kollane on igati positiivne värv. Hmm.
Wednesday, September 17, 2008
Monday, September 8, 2008
On gängid, on röövid ja on sokid!
Muideks, kas te teadsite, et umbes aasta tagasi tapeti Moskva pargis ära üks koer? See kutsa läks paha aimamatult parki jalutama ja järsku hüppas talle kaela üks orav...siis teine ja siis kolmas...ja lõpuks oli neid terve fakin gäng!
Loomad võtavad vaikselt üle inimeste käitumist. Praeguses kontekstis alatult rünnata. Lõpuks juhtub selline asi eestis...mõne teise loomaga, tänu mõnele teisele gängile. Näiteks nagu...nagu...näiteks nagu kiisuga, keda ründab kodutute kamp, aga mitte nälja pärast vaid õelusest. Ma arvan, et sellist asja saab takistada. Mitte ainult öeldes: "ei, vanamees tänavalt, ära näksi selle kiisu pisikest käpakest, mis nii armsalt taeva poole sirutab, sest ta just ringutab end!" Tegelikult on olemas ka kõuts, aga kodutud ei saaks suurest isasest jagu, nii et nad proovivad seda pisikest armast kiisut, kelle nimeks võiks olla näiteks Printsess, ära süüa!
Kuidas me saaks sellist asja takistada?
Mina kavatsen hakata inimesi paljaks röövima. Ei!
See ei kõla sellena, mida ma teha kavatsen. Ma mõtlen tegutseda järgmiselt:
Tundmatu ohver: "Ohhooo! Kui ilus ilm! Mingi tuvi lendab ringi! Mingid puud on värvilised! Mingi tüüp ähvardab mind relvaga! Appi! Mis sa teed selle mikseriga?"
(mu relvaks on mikser, mis on levinud köögiese. Miks mikser? Sest nii on mugavam. Kõik võivad seda poest osta. Kõik, kes mikseri ostavad, on perenaised, või see vähemalt kingitakse perenaisele, ja sellepärast ei mahu ma hiljem kahtlusaluste nimekirja. Stereotüübid ruulivad! Tänu sellele ma ei pea kandma ka maski.)
Mina ehk röövel: "Ohver, ole tasa! See on rööv! Võta jalanõud jalast! Anna sokid siia?"
Jep, ma röövin nende sokid! Pärast kingin need sokid kodututele ja siis nad mõtlevad, et inimesed hoolivad neist ja nad jätavad meid rahule. Lisaks sellele saavad ohvrid endale huvitava loo, millega kekutada ja no olgem ausad, kellel meist ei oleks üleliigseid sokke, mis muidu ei leiaks iialgi kasutust!
Kõik ainult ühiskonna heaolu nimel!
Parimate soovidega,
Teid röövinud perenaine!
Loomad võtavad vaikselt üle inimeste käitumist. Praeguses kontekstis alatult rünnata. Lõpuks juhtub selline asi eestis...mõne teise loomaga, tänu mõnele teisele gängile. Näiteks nagu...nagu...näiteks nagu kiisuga, keda ründab kodutute kamp, aga mitte nälja pärast vaid õelusest. Ma arvan, et sellist asja saab takistada. Mitte ainult öeldes: "ei, vanamees tänavalt, ära näksi selle kiisu pisikest käpakest, mis nii armsalt taeva poole sirutab, sest ta just ringutab end!" Tegelikult on olemas ka kõuts, aga kodutud ei saaks suurest isasest jagu, nii et nad proovivad seda pisikest armast kiisut, kelle nimeks võiks olla näiteks Printsess, ära süüa!
Kuidas me saaks sellist asja takistada?
Mina kavatsen hakata inimesi paljaks röövima. Ei!
See ei kõla sellena, mida ma teha kavatsen. Ma mõtlen tegutseda järgmiselt:
Tundmatu ohver: "Ohhooo! Kui ilus ilm! Mingi tuvi lendab ringi! Mingid puud on värvilised! Mingi tüüp ähvardab mind relvaga! Appi! Mis sa teed selle mikseriga?"
(mu relvaks on mikser, mis on levinud köögiese. Miks mikser? Sest nii on mugavam. Kõik võivad seda poest osta. Kõik, kes mikseri ostavad, on perenaised, või see vähemalt kingitakse perenaisele, ja sellepärast ei mahu ma hiljem kahtlusaluste nimekirja. Stereotüübid ruulivad! Tänu sellele ma ei pea kandma ka maski.)
Mina ehk röövel: "Ohver, ole tasa! See on rööv! Võta jalanõud jalast! Anna sokid siia?"
Jep, ma röövin nende sokid! Pärast kingin need sokid kodututele ja siis nad mõtlevad, et inimesed hoolivad neist ja nad jätavad meid rahule. Lisaks sellele saavad ohvrid endale huvitava loo, millega kekutada ja no olgem ausad, kellel meist ei oleks üleliigseid sokke, mis muidu ei leiaks iialgi kasutust!
Kõik ainult ühiskonna heaolu nimel!
Parimate soovidega,
Teid röövinud perenaine!
Monday, September 1, 2008
Tagasi teie juures!
Suvi oli hea!
Ma jõudsin lõpuks ometi koju tagasi ja võin rahulikult taas teiega vestelda.
Suvi oli hea tõesti. Samas ka väga jabur ja üpriski absurdne. On palju otsusi, mida ma poleks tohtinud langetada ja nende tagajärjed on olnud...noh...suhteliselt dramaatilised. Ei, dramaatilised ei sobi siia. Ma ütleks, et need on olnud romantilised. Mitte selle sõna kommertslikus mõtes.
Jõudsin tagasi koju, nagu juba mainisin. Ammu pole kirjutanud ja oskused selles valdkonnas hakkavad kaduma. Umbes sama kiirusega nagu mu raha. Jah, ma olen ametlikult pankrotis. Tegelikult ei ole pankrot mu väikesele firmale veel välja kuulutatud, sest nii mõnigi klient pole oma raha veel üle kandnud...igatahes, nüüd istun oma arvutilaua taga, lürbin vaikselt teed (teades, et mul pole sentigi) ja mõtisklen, et kurat, suvi oli hea! Jabur, aga hea!
Eile oli mu emal sünnipäev ja ma pidin Maarjalt paar kroonikest laenama. Halb tunne oli. Ma pean selle kuidagi heastama. Kahju, et tal on selline kaaslane, kes tihti unistab liiga suurelt. Loodame, et ta pole väga pahane.
Jep, mul polnud isegi emmele kingituse jaoks raha.
Kuid hetkel on hea olla. Arvatavasti sellepärast, et mu ralliauto on valmimas. Jep, sinna kogu mu viimane raha läkski. Ehk näete mind kunagi mingis külas, mingil tühisel võistlusel viimasele kohale pürgimas. Ilma naljata.
Ford veel sõidab. Eile sai veel sõidetud Tartu poole. Täpselt meetrike enne Tartu piiri otsustas ta streikima hakata ja lõpetas mu suve sümboolse ülekuumenemisega.
Ma võtan hoo maha ja hakkan teiega normaalselt suhtlema. Ehk siis- head lugemist! Kohtume homme!
Teie üdini vaene tudeng,
Antomaat!
Ma jõudsin lõpuks ometi koju tagasi ja võin rahulikult taas teiega vestelda.
Suvi oli hea tõesti. Samas ka väga jabur ja üpriski absurdne. On palju otsusi, mida ma poleks tohtinud langetada ja nende tagajärjed on olnud...noh...suhteliselt dramaatilised. Ei, dramaatilised ei sobi siia. Ma ütleks, et need on olnud romantilised. Mitte selle sõna kommertslikus mõtes.
Jõudsin tagasi koju, nagu juba mainisin. Ammu pole kirjutanud ja oskused selles valdkonnas hakkavad kaduma. Umbes sama kiirusega nagu mu raha. Jah, ma olen ametlikult pankrotis. Tegelikult ei ole pankrot mu väikesele firmale veel välja kuulutatud, sest nii mõnigi klient pole oma raha veel üle kandnud...igatahes, nüüd istun oma arvutilaua taga, lürbin vaikselt teed (teades, et mul pole sentigi) ja mõtisklen, et kurat, suvi oli hea! Jabur, aga hea!
Eile oli mu emal sünnipäev ja ma pidin Maarjalt paar kroonikest laenama. Halb tunne oli. Ma pean selle kuidagi heastama. Kahju, et tal on selline kaaslane, kes tihti unistab liiga suurelt. Loodame, et ta pole väga pahane.
Jep, mul polnud isegi emmele kingituse jaoks raha.
Kuid hetkel on hea olla. Arvatavasti sellepärast, et mu ralliauto on valmimas. Jep, sinna kogu mu viimane raha läkski. Ehk näete mind kunagi mingis külas, mingil tühisel võistlusel viimasele kohale pürgimas. Ilma naljata.
Ford veel sõidab. Eile sai veel sõidetud Tartu poole. Täpselt meetrike enne Tartu piiri otsustas ta streikima hakata ja lõpetas mu suve sümboolse ülekuumenemisega.
Ma võtan hoo maha ja hakkan teiega normaalselt suhtlema. Ehk siis- head lugemist! Kohtume homme!
Teie üdini vaene tudeng,
Antomaat!
Subscribe to:
Comments (Atom)