Väheke mõtteid tulevast. Seosetuid kohti siduda tuleks. See pole kuidagi teaduslik mõte, see on emotsioon...

Ma loodan, et mõni inimene satub seda lugema. See on üpriski tähtis jutt.

Emotsioonid on minu jaoks midagi müstilist. Me jagame neid loomadega, need on ürgsed. Loomad tunnevad nagu meiegi.

Kultuuri vundament on loodud loogilise mõtlemise abil. Mis meid loomadest eristab on sümboli olemasolu. Sümbol on midagi abstraktsemat kui loogika, kuigi see käib loogilist rada pidi ja omab struktuuri. Sümbol on inimese mõtlemise aluseks. Ideaalse mõtte mudel, kui te minu arvamust küsite. Sümbol...sümboolne...tähenduslik.

Joostes pidevalt loogika sümboolsel rajal leian, et kõige tähtsam on siiski emotsioon. See, mis meile kohe alguses kaasa anti. Ma loodan, et tulevikus on minu loogilistest tegudest välja kumamas emotsiooni tugev energia. Ma ei mõtle hetkel ainult naerust ja nutust ja muudest sellistest emotsioonidest. Mõtlen rohkem ikka sümbolist.

Nüüd asetasin emotsiooni kultuuri keskmesse. Ürgne haritud keskkonda.

See teema võib tunduda juba läbi mälutuna, kuid tekib tunne nagu inimesed elaksid mälutuna.

Majanduskriis on kätte jõudmas ja selle saabumine on sobilik. Me peaks selle vastu võtma tervituste ja paari "hurraaaga". Põhjuseks just emotsioon, mille see kaasa toob.

Sümboleid võiks võtta tervikuna kui elusat olendit. Majandus, poliitika või kõige mõistvam näide- keel. Inimkeel elab oma elu, raske on teda sundida muutuma. Ta muutub siis, kui on paras aeg. Samas pole inimese keel üles ehitatud ka vokaalidele ja häälitsustele- see on üles ehitatud tähendusele. Miks suhtlevad kurt-tummad sama struktuuri põhjal kui meiegi, kuigi nad ei kuule ega suuda rääkida? Neil ei ole sõnu nagu meil, neil on viiped. Keel on midagi, mis pole lihtsalt häälitsemine...keel on kommunikatsioon. Sama võime öelda ka majanduse kohta. Majandus väljus kontrolli alt. Tarbimist, nagu tarbiti, poleks vaja olnud. Seda mõeldes mõelge emotsioonide väärtustamisele.

Ma pole patriootlik inimene. Ma tunnen häbi meie riigi pärast. Kuigi patriotism on emotsioon, mõistan ma selle hukka. See on samasugune emotsioon nagu uue asja omamine. See mõjutab inimest nagu jumal, kuivatades silmaringi kokku nagu viinamarja. Maailma majandus vajab innovatiivseid lahendusi, nagu meie riikki. Kuid me ei saa võrrelda nii erinevaid asju, olgugi et nad sõltuvad üksteisest.

Majandust tuleb süstida uutsete lahenduste ja ideedega. Taas kord võidutsevad kõige riskantsemad otsused, energia ja paindlikus.

Riigi tasandil hakatakse mõistma inimese väärtust. Majanduse jalule saamine sõltub juba üksikinimestest ja tema vastuvõtuvõimest. Lõpuks hakkab Eestis kehtima kuldne mõte: "Klient on kuningas"- meie ühiskond peab selleni jõudma, see otsustab tulevase saatuse. Kuigi jah, olgem ausad, lõpuks hinnatakse klienti üle ja tekib taas probleem- uus kriis on käsil. Selle jaoks kriisid ongi- me seame oma väärtushinnangud ümber.

Jõuame tagasi emotsioonideni. Kui tähtsateks need tulevaste sündmuste juures osutuvad? Ma tõsiselt loodan, et inimese heaolu väärtustamine tõuseb. Öeldes seda, ma ei tea mingit teist võimalust, et inimesed veel kunagi üksteisest hoolivad, kui ei sünni katastroofi. Loodame siis, et kriis tuleb magus ja ma saan lõpuks elada riigis, mille üle võin uhke olla.

Seni aga võiks me kõik edasi alahinnata tunnet...