Talgud ja ühiskondlikud koosviibimised

sakivad!

Esiteks häirib mind sõna "talgud", mis on nii ülekasutatud viimasel ajal (arvestades, et üritus oli pettumustvalmistav). Kui meedia sõnavarasse satub üks uus sõna, siis see leierdatakse nii ära, et sellest saab leierkast. Talgud on minu jaoks tõsine sõna. Nagu näiteks tapatalgud.

Minu pessimistlik ellusuhtumine on ääretult pealetükkiv ja juhtub ka seda, et lausa imestan mõne juurika üle, mille ma rahva varvaste ette peidan. Öeldes seda pean rõhutama, et see sobib hästi kokku minu huumoriga ja raske on märgata joont, kus lõpeb minu huumor ja teise joone algust, et kus algab minu kiuslik pessimism.

Nagu näiteks...nagu näiteks.
Mõned päevad tagasi kõndisin mööda rahulikku Tartut ja unistasin ilusast ilmast ja mõnest heast ideest, et rikkaks saada. Ainuke mõte, mis pähe kukkus oli alustada talgutega. Igatahes, kõndisin mööda mäge alla ja järsku nägin mingeid noori huligaane, kes karjusid tee keskel. "Oi, see on küll räme üllatus!" mõtlesin ja alustasin talgutega, et kuidas saaks neist mööda ilma kokkupuuteta elu pahupoolega. Tõtt öelda ei valdaks mind hirm, kui ma peaksin natukene suhtlema nende karjuvate joodikutega, vaid hoopis kardaksin ma piinlikku vaikust...
Mina (rõõmsameelselt kõnnin mäest alla): "Oi, see on küll rõõmus üllatus! Terekest, poiskad!"
Nemad: "bla-bla-bla-rehahaha" ja muud sellist sodivapodi, sest ma ei oska luuserite keeles kirjutada.
Mina: "...ähäh!"....
Nemad:"..."
Mina: "..."
Nemad: "Tra, mis passid siin!"
Mina: "..."
Nemad: "..."
Mina: "Okei!"

Sellise vestluse vältimiseks otsustasin neid vältida (sõnakordus). Selle pärast pidin kiiremas korras pöörama paremale...paremale...paremale...iga kord seda tehes tekkis sein ette ja ma olin juba nii paremal, et need betoonlõustad seisid jälle minu ees. Kuid nad olid juba nii lähedal, et ma võinuks ühte neist lausa suudelda. Paremale...paremale...Pidin kiiresti tegutsema, et vältida piinliku vaiksut. Lipsasin kiiresti ühe kambapoisi jalge vahelt läbi ja panin jooksu. Siis jõudsin veel suurema kisa juurde. Esimese hooga mõtlesin, et too maha jäänud gäng helistas ja kutsus oma sõbrad kohale, aga siis sain pidama...sest see mõte oli mõeldamatu, kuna see heli tuli eest. Siis kuulsin kedagi karjumas: "Ei, ei! Ma olen öölaulupeol. ÖÖÖÖ LAULUPEOL!....." Piinlik vaikus.
Mulle see üritus ei meeldinud. Kõndisin kiiresti mööda, sest kõik lalisesid nagu memmekad. Siis nägin Toomemäel kahte gängi, kes olid kaklemishoos ja mõtlesin, et issand kui vägivaldne...ja kutsusin politsei. Ise jäin pingile istuma ja vaatama, et kuidas politsei neile peale lendas ja pisargaasiga üle piserdas...või kuidas nüüd öelda...pisardas! Hahaha!

Igatahes jah, segane jutt lühidalt: see leelo peab kunagi lõppema!

Olgu jumal teile armuline ja mina, noor pensionär, ütlen küll kohe ära: olen ikka pessimist küll!
Nii saidki minu tolle päeva talgud läbi. Koju jõudes heidsin magama ja olin õnnelik, et uued talgud külastavad mind juba unes.