Väike masendus, aga kõik on korras. Ma olen kunstnik!

Eelmine nädalavahetus (ei tea kuupäeva. Keda kuupäevad huvitavad? Mind mitte!) käisin Elvas. Käisin Otepääl ka. Asi oli selles, et mu kasuisa osales pühapäeval rattamaratonil. Ma proovisin olla hea ristiinimene ja läksin kaasa elama.

Arvan, et hästi tähtis on oma vigadest õppida...Te kindlasti mõtlete, et mis vead mul on? See ei ole otseselt minu viga. See on lihtsalt minu laiskus. Mõtlesin eelmine nädalavahetus, et ei tasu enam laisk olla. Peab asju ikka ise tegema! Te kindlasti ei mõista, et mis kuradi juttu ma siin ajan. Oodake natuke...oodake, küll te siis mõistma hakkate. Küll te siis mu kunsti hindama hakkate! Mitte hindama nagu hindeid andma, rohkem ikka austama!

Kuid selle jaoks peame ajas natuke rändama. (okou...flashback!). Võtame kõik oma mobiili kalendrid välja ja lähme ajast tagasi eelmise aasta jooksumaratonini. Saite hakkama? Tublid! (Kes ei saanud, need ei tohi edasi lugeda!)
Emme: "Kus digikas on? Ma teen teist pilti!"
Mina: "Seal kapi peal."
Oh mind lolli küll. Ma andin fotoka emme kätte. Tahate seda viga visuaalselt näha? Palun!



Njah...pilt räägib enda eest. Muideks, see seal pildil olen mina!

Jah, üldiselt ei tohiks kellelegi minu perest fotokat anda, aga ma olen suht kindel, et pildistan oma emast paremini. Hell yeah!

Jätkame looga. Et siis tagasi eelmisesse nädalavahetusse.

Hommikul aeti seitsme ajal ülesse. Keegi oli teinud makarone ja laualt vahtis vastu paar banaani. Tohoh! Banaanid? Huvitav...Aga need olid sinna ainult minu mõnitamiseks pandud! Ma ei tohtind neid isegi puutuda! Mida? Korteris on banaanid, aga mina ei tohi neid puutuda? Kes ma nende arvates olen? Mees, kes suudab ei öelda banaanile? Enda kaitseks peaks mainima, et banaan tõesti kutsus mind käperdama. Kui on banaani, siis mul on õigus teda puutuda!...jätke see meelde!

Igatahes, jõudsime paari tunniga, ehk siis vist üheksaks, Otepääle. Mõtlesin, et mida banaanid kodus teevad... Mind tabas üllatus, kui kasuisa avas oma spordikoti ja võttis välja kaks banaani. Kuradi alatu tegu!
Kasuisa: "Need tulevad starti. On hea, saab energiat sõiduks!"
Mina: "Nael kummi!"
Sõnusin ta stardi ära. (Huvitav fakt, kasuisal läks enne starti kumm katki. Maagia? Saatus? Juhus?)
Ühes käes banaanid, teises käes kiiver...ühest asjast pidi ta loobuma.
Kasuisa: "Näe, hoia banaane!"
Mina? Hoian banaane? Yes, sir!
(kümme minutit stardini)
Kasuisa: "Enam ei jõua neid süüa. Söö ise, kui tahtmine on!"

Te oleks pidanud mu nägu nägema...oot. Üks moment. See oli selline:



Jah...

Kolm tundi hiljem jõudsime Elvasse. Hakkasin kohe ette valmistuma kasuisa finišiks. Digikas käes ja mõte peas, ruttasin metsa vahele, aga mitte häda pärast, vaid et leida parim koht kust saaks pilti teha. Tegin proovipildi...



...et päris pilt tuleks hea välja.

Kükitasin põõsas tervelt tund aega, siis hakkas igav. Õnneks oli mul kaamera ja õnneks olen ma kunstik.
khm...Selle teose nimi on: "Mehed ninaga"



Post-modernism? Ei tea. See post-modernism on mulle üldse võõras asi. Mina kujutan ette, et see on stiilne naine, kes seisab posti juures. Kas panin täppi? Kes teab!

Teiseks pildistasin mööda tuhisevaid rattureid, kes sõidavad nii kiiresti, et kaamera...nagu...näete?



Olin olnud juba natuke üle tunni valves. Kohe-kohe pidi kasuisa minuni jõudma. Olin nii palju pildistamist harjutanud, ja tänu sellele enesekindel, et võiks need pildid ka kinnisilmi ära teha! Jah! Seda ma kavatsesingi teha! Panna silmad kinni, et oleks põnevam pidlistada. Tavaliselt foto tegemine on amatööride jaoks!

Ja sealt kasuisa tuligi. No nii! Aeg silmad kinni panna!

Saingi pildi tehtud!



Aiiiiii! Nüüd jäin küll hiljaks! Ladna, tuli kiiresti joosta teise punktini, kasuisa sõitmisest kiiremini, et uuesti saaks pildistada. Jookse! Jookse! Jookse! Kohal! Nüüd kiiresti silmad kinni ja korralik pilt, siit sa tuled!



Kurat! Miks nüüd nii? Mis ma valesti tegin? Oota! Sealt tuleb veel üks tuttav! No selle saan küll hästi pildile!

möh? Aga kuhu pilt jäi?

Ma ei mõistnud asja. Mingil põhjusel ei tulnud need pildid head välja! Miks? Mis toimub? Kuhu mu kunstniku hing kadus?



Panin selle pildi väikselt, sest see tõsiselt haige:D

Nagu paksud tüdrukud vajavad rohkem armastust, vajavad kunstnikud rohkem uneaega. Tagasiteel magasin ja proovisin oma kunstiannet seal lihvida.



Ps!Kui täiesti aus olla, siis ma ei mõista pilte õiget pidi rotateida siin....nii et need on viltu. Kui keegi mõistab, siis palun valgustagu mind ka!