Mu beebiveeb on hävitatud ja veebibeebi eksistents unustatud, vähemalt pimeda inimkonna poolt. Minul näiteks on ta veel meeles. Mina nägin teda vabaduse sümbolina, motivatsiooni allikana, mis sundis teisi lapsi rohkem pingutama, et nad ka vastaks super-beebi kriteeriumile. Igatahes, olen piisavalt mõnitanud väikseid lapsi, on aeg asuda suurtemate pirukate kallale. Suurte pirukate ja pitsade kallale. Suurte pirukate, pitsade ja krõpsude kallale.

Nimelt otsustasin ise alustada super-kangelase karjääri. Kas see on raske? Ma ei usu! Nüüd te kindlasti mõtlete: "Aga mina ka saaks sellega hakkama!"...Ma ei usu! Jätke selline tegevus ikka minu hooleks. Igatahes, tehtud! (See mõtlemise osa tuleb enamasti hiljem , kui üldse, teataks alandlikult, et ega ma teda väga ei igatse ka).

Juba eile päeval nägin esimest kuritegu ja otsustasin vahele astuda. See oli loll kuritegu ja ma ei hakka teile seletama selle sügavat tagamõtet, aga lühidalt öeldes, mingi fakin tropp ei kuulanud, mida ma rääkisin! Vangi pista selline kaabakas kindlasti tuleks!(Star Wars, watched I have). Kuna superkangelasena peab mul olema kaks identiteeti, pidin leidma kiireimas korras telefoniputka...Kuna Tartus ei eksisteeri selliseid asju, pidin leidma kiiremas korras advokaadi! Kuna advokaadi jaoks ei ole raha, pidin kiiremas korras kirjutama kirja Euroopa Liidule, et nad rahastaks mu ettevõtmist...ma veel ootan nende vastust...

Eile istusin ühel üritusel. Iga kord, kui ma seda teen, mõtlen, et kui lollid need korraldajad ikka on! Ei mõista nad asju planeerida. Ma pidin ekraanile näitama nominente. Noh, nimesid ja värke. Ladna, ma seletan pikemalt. Üritus oli Hõbelusikas. auhindade jagamine. Ja seal oli mitu kategooriat. Mina pidin ekraanile näitama nominente ja kategooriaid...ja siis võitjat. Võitjaid. Igatahes, üritus oli kestnud juba paar tundi, aga korraldaja ei olnud ikka veel suutnud materjali kokku panna. "No mis toimub?" mõtles mu ego. Õnneks oli seal kari ilusaid tüdrukuid ja ma olin kenas ülikonnas. Kahjuks ei muuda see tõsiasja, et ma olen seest inetu:D. Otsustasin nendega mitte rääkima minna ja saata neile perversseid pilke. Nad nautisid seda. Lõpuks jõudsid slaidid kohale...

Need olid musta värvi nimed...valgel tausta.

Oota, mida? Jahh,te lugesite õigesti. Tavaline powerpoint slaidshow musta kirjaga valgel taustal...ah soo! Ja kaua selle valmimisega aega läks? No mina ootasin neid juba kella 4 ajal ja sain kätte umbes 10 paiku öösel.

Kohutav.

Vabandan, et teie aega raiskasin, tegelikult oleks pidanud pikemalt rääkima kuritegevusega võitlemise plaanist, aga noh...minu faile veel vaadatakse üle. Ma ei tohi siseinfot teile anda.

Carl Zeiss

Tohoh! Te ei tea kes on Carl Zeiss?

Kõik algas sellega, et ma võtsin lahti oma macis oma kalli armsa ülisuure pornofilmikogu. Muideks, ei, Carl Zeiss ei ole porno-onu! Ja need pornofilmid ei ole oma lõbuks mu arvutisse laetud... Ma lihtsalt ostisin ennast. Olen täiesti kindel, et kunagi filmiti Rimi juures pornofilmi algust ja mina jäin peale, nüüd lihtsalt otsin end igast filmist. Ja kui käib töö ja lõbu koos, nagu sellisel juhul, siis te ei saa mind hukka mõista. Teine põhjus, miks mul hunnik pornofilme on, on see, et mul on mac. Igas macis peab olema selliseid filme rohkem kui maciomanikul elu! (tegelikult sellisel juhul peaks kahest piisama).

Võtsin siis lahti porno kausta...ja vajutasin delete nuppu! (Iga maci omanik praegu naeraks mu üle, sest nad teavad, et macis ei saa delete nupuga midagi kustutada! Aga teie, lihtsurelikud, ei mõistaks seda!) Igatahes, kõik need filmid kustusid. Kõik sai minema visatud, nagu minu elugi aastad tagasi (Ei tea, ei ole emo)

Põhjuseks sellisele käitumisele toon mehe nimega Carl Zeiss...täpsemalt tema välja mõeldud asja...täpsemalt ühe lensi...jaaa! Täpselt selline lens on minu kaameral!

Nüüd olen mõttetult siin jahunud väga pikalt ja lõpuks jõuan selleni, et ütlen lühidalt ja täpselt välja, et mis toimub.

Ma võtsin taas kaamera kätte ja ühe stsenaariumi oma pagasist ja teen filmi. Selle jaoks on arvutisse natuke rohkem ruumi tarvis. Midagi pidin ju välja viskama, või mis?

Stsenaarium on hästi vana. See on esimene stsenaarium, mille kirjutasin. Vist olin siis 14 või veel noorem. Lugu on lühike. See on midagi romantilise komöödia sarnast, kuid kahtlustan, et te ei saa nendest naljadest niikuinii aru. Filmist räägin järgmises blogis, sest võtted pole eriti kaua kestnud (kuigi on juba palju sellega eoses juhtunud)

Rääkisin pool juttu ära ja lihtsalt lõpetan? Jah! Nägemist!

Ah, et kuidas mul naistega läheb? Ooo, hea et te küsisite.

*Flashback*

Pidu. Öö. Päike paistab tuliselt mu karvasele rindkerele. Ma tulin just jõusaalist, mu lihased on...ikka veel mikroskoopilised. Klubis on mingi naine. Mul on kaasas mingi sõber. Naine tuleb mu sõbra juurde ja vaatab Minule otsa.

Naine: "Tere!"
Sõber: "Tere!"
Mina: "..."
Naine (räägib mu sõbraga): "Kuule! Kas too tüüp jälitab sind!"
Sõber: "Ei, ta on minuga. Ärge muretsege."
Ma tegin oma flirtimise näo pähe- Vaatan ükskõikselt lakke ja koputasin sõbra õlale
Naine: "Issand jumal. Ta ründab! Appi!"
Ja siis see juhtus. Mina arvasin, et mu esimene suudlus tuleb kohe...aga terve peoruum arvas, et ma saan kohe-kohe pisargaasiga näkku ja pillin nagu pisike plika!
Olin enda arvamuse õigsuses nii kindel, et suunasin oma näo naise poole ja hakkasin tema suunas liikuma. Nojah. Ma vahepeal ikka eksin ka...

Aga ega ma papist mees pole! Kohe kui haigla lubas palatist lahkuda, olin taas tänaval ja otsisin endale naist....aga see on juba valusam lugu, mis lõpeb seksiga:D

Ps! aaa...kas ma kirjutasin "Seksiga?" Ei...mõtlesin hoopis lillede kastmist.