Barbar Anto!

Iseloomustagem paari sõnaga barbarit (jah, sellest tuleb väga fioloofiline sissekanne). Mina nimetaksin barbariks kedagi, kes ei sobi süsteemi ja keda hinnatakse vääralt. Barbar on nagu Mässaja...ainult geima nimetusega. Barbar on nagu alamklassi luuser, kellel pole kohta, kuhu kuuluda. On ka erandeid nagu näiteks barbar Conan ja Barbie(ma lihtsalt pidin neid sarnaseid sõnu segamini ajama, sest olen humorist).

Kurat, nüüd ma jõudsingi selle õige teemani ja oleks natuke veider jutustada edasi seda barbari lugu...aga tulla siis tagasi humoristi juurde...et fakk. Kumma tee ma siis valin? Räägin teile humoristi loo kiiresti ära. Ma loodan, et te jõuate veel natuke jälgida.

Okei, siit see tuleb.

Valmis?

Ma tahan saada koomikuks. Mitte sellepärast, et ma oleks nii naljakas või midagi, aga mul on tõsiselt igav. Ma olen juba kolm stand-up äkti välja mõelnud.

1. seisneb selles, et mustanahalised elavad Aafrikas
2. seisneb selles, et inimesed, kes proovivad end videokaamera eest varjata jäävad alati lindile ja väga tobedalt. Isegi kui nad proovivad end varjata kaamera taha.
3. on...lihtsalt...

Mul tuli meelde fakt, et meie suguvõsas ei osata teha korralikult pilte, nagu oli näha mu rattamaratoni sissekandest, ja nalju...nalju.
Fakk. See...tuli ootamatult. Kuidas ma seda tean?

Flashback

Vanaisa: "Tead, Ando, sa tead seda nalja, mida ma sõjaväes tegin?"
AnTo: "Ei, Ätt. Räägi mulle see nali, mida sa sõjaväes tegid?" (halb näitlemine sinu mõtetes...hah!:D)
Vanaisa: "Üks, kaks, politsei, kolm, neli...ja siis veel. See oli saksa keeles. Mina olen juba vana, ma ei mäleta seda!"

Flasforward...paar aastat, kuid mitte veel tänapäeva.

Vanaisa: "Anton! Poiss, ma olin metsavend! Siis me olime seal punkris ja ma tegin nalja. Sa seda nalja tead? Üks, kaks...(hahahaaa).(edasi ta ei jõudnudki. Tuleb välja, et see nali muutus tema jaoks iga päevaga järjest naljakamaks).

Nagu näha olen ma neetud. Neetud on hea sõna. Loe neetud lõpust alguse poole. Du teen! Nagu...inglise keeles!

Igatahes, jah, tagasi loo juurde. Mu vanaisa on täiesti hulluks läinud. Vanaema enam ei ole ja teate küll milliseks üksikud inimesed muutuvad. Paranoilikud ja kuiva (peaaegu et olematu) huumoriga. Kui ma olin kord kuu aega üksinda suvilas, siis ma kirjutasin ühe laulu karust, kes ehitas tuumapommi. Hea laul oli...hea laul...hea mälestus.
Kuid vanaisa on võtnud endale sihiks Kommunistlik Eesti hävitada. Mingil põhjusel arvab ta, et muuseumid on salaorganisatsioon. Ta tahab, et ma ühineksin muuseumide liiduga ja hakkaks juhatama vägesid. Ja see ei ole nali! See on tõsiselt ta soov!

Nüüd tagasi selle alguse juurde, et miks ma olen barbar Anto. Sest ma olen heidik!:P
n00b oled!

Ma nüüd mõtlen oma koomiku-asju välja. Kuid ärge muretsege, ma sain kirja Euroopa Liidust selle superkangelase asjus. Sellest kunagi hiljem. Juttu ikka jätkub.