Täna, nagu iga teine päev, oli nagu iga teine päev. Tegin toimetusi, mis ikka tehakse tollel päeval, kui keegi tuli minu juurde ja ütles, et kust ma pärit olen? Too tüüp oli naine, kelle irve meenutas teadjat meest/naist, kes kavatseb targutama hakta.
Mina: Ma ei saa tollest küsimuse asetusest aru. See on veider. Kas te olete ülbe?
Irvetav: Noh, kust kandist te olete? Kas põhjast või lõunast. Eesti mastaabis loomulikult.
Mina: Lõunast. Ma olen natukene setu, aga too ei paista eriti välja.
irvetav: Seda ma arvasingi! Kohe aru saada, te kasutasite sõna "too"!
Mina: No...ja! See on eesti keel! Pervo! Kuradi kommunist! Fakin idioot, miks ma ei peaks kasutama sõna "too", kas see on keelu all? Too, too, too!
Naine jooksis nuttes minema. Mõtles vist, et saab mind lolliks teha, et saab minu peal lingvistilist teadmist rakendada, nagu too oleks mingi näitaja.
Jutu mõte, mulle ei meeldi, kuidas pannakse inimene kategooriasse, kui ta kasutab sõna "too", ja siis tehakse veel nägu nagu oleks jube targalt öeldud. Kõik teavad, kus seda sõna kasutatakse.
Teine kord käisin restoranis, kõrval lauas istus mees, kes tellis toitu. Ma kuulasin pealt.
Mees: Kas te saaksite mulle selle kõrvale leiba tuua?
Mina (pöörasin ümber, irve näol): Te olete põhjast, jah? Sööte leiba prae kõrvale. Näed, tundsin kohe ära!
Mees oli segaduses ja sõi oma sõrme ära. Prae kinkis mulle, sest ma olin kavalalt öelnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment