ja siis oli 16 märts ja nüüd on 23 mai. Ma lahendasin oma probleemi, aitäh, et te ming aitasite. See on sarkasm. Tuleb välja, et lukk on oma aparatuursuse poolest tagasipööratav fenomen. Kui lukk sulgeda, siis saab seda taas avada käitudes vastupidiselt. Kõigepealt tuleb lukk sulgeda. Minu riietuse puhul tähendas see soojuse endasse sulgumise teel. Luku sulgemiseks tõmbasin ma seda enda poole. Enam ei lasknud lahti, tõmbasin veel ligemale, nii ligidale mu peale kui ainult suutsin. Kõik, mis lukust minu poole jäi, oli minu. Ainult minu! See tähendab, et kui tahaksin lukku avada, tuleb mul öelda lahti kõigest, mis on minu. Võtke! Ja nii ütlesin lahti lukust ja lükkasin ta endast eemale. Kuid tegelikult ma tean, et te teate, et midagi nii lihtsameelset ma ei teeks.

Tegelikult läksin kohalikku lukuärisse ja sõimasin kõigil näo täis. Siis üks tädi ütles, et kui ma lukku tahan avada, siis tuleb lukk lahti tõmmata. Ja nii ma tegin. Võtsin kahe käega pusast kinni, umbes rinnakõrguselt, ja tõmbasin nagu Imeline Hulk või Hulk Hogan...grrrar! Pusa purunes mu käte vahel. Rammus hommikusöök päästis minus Tiigri (Tony) välja.

Ja jumal hõikas: "Idioot!"

Väike probleem

Kuid ainult sellepärast, et mitte öelda suur probleem ja sellega tekitada veel suuremat paanikat. Minu eesmärk on teadvustada teid probleemist nii, et te ei satu paanikasse.

Juba kolm päeva tagasi otsustasin selga panna pusa. See on selline sinist värvi, võiks isegi öelda helesinist, peal on paar logo, need on nii väikesed, et võivad ka märkamatuks jääda, ja taga on suur kapuuts. "Kapuuts on peakate, mis katab enamuse peast ja kaelast, tavaliselt mõne suurema riietuseseme osa." Kapuutse võib kasutada või mitte. Teisel juhul on nad mitte, teine juhus oli ka siis. Siis oli juhus, kus ma kapuutsi ei kasutanud. Kasutuses see ei olnud. See oli seal, kus ma seda kasutada ei saanud - selja taga, minu kasutusalast väljas. Ma räägiks siis parem sellest "suuremast riietusesemest". Pusa on lukuga (ilma võtmeta)ja kui lukk kinni panna, siis olen ma justkui soojas majas, mis kaitseb nagu on luku kord ja kohus.

Oleme jõudnud probleemi tuumani.

Nagu ma juba mainisin, pusa panin selga kolm päeva tagasi...ja see on mul ikka veel seljas. Tuleb välja, et lukul ei ole lahtikäivat mehhanismi. Nii ma siis istun, magan, seisan, pesen ja teen tuhat trikki selles pusas, kuid mitte vabatahtlikult. Ma olen vangistuses.

Ma olen sõbralik inimene ja ei taha kedagi süüdistada. Ma olen tsiviliseeritud inimene (mitte nagu need närukaelad hiinlased, kes sellise hullusärgi valmistasid "öööö, ma olen fakin tööori, ma teen fakin riideid, mis on puhtast õelusest!") ja ei ütle ühtegi halba sõna selle maaletooja - kohaliku stiilipoe kohta, sest ma näen trendikas välja, lausa futuristlik ja kui vaadata täbarat olukorda ,siis on mul futurismi hädasti vaja. See peab olema moekas seni kuni ma olen 95 aastane ja suudan pusast välja lupsata, sest olen nii kössi tõmbunud.

Ma süüdistan selles Jumalat, seda kõige vägevamat lurjust, kes tegi oma suurepärase skeemi nagu Jamie Oliver teeb süüa - improviseerides.

Jumal: Ja siis saab sõna ja siis saab valgus ja siis paneme siia natuke selle looma ja sellest tulevad sellised loomad ja sealt teen Aadama, kes on igav tõbras ja loon Eeva, kes salakaval pang ja siis on siin fotosüntees ja siit tulevad ka füüsikaseadused, mille abil ma lasen teha sellise pusa, millel on kapuuts, mida saab kasutada ja mitte ja seda kasutatakse ja mitte. Ah jaa, ja ma lõhun selle luku ära, nii et seda saab kinni panna ja avada...mitte ja siis on ta seal kinni ja siis ta nutab nurgas, ta närune silmakirjalik uskumatu patune piider ja siis ta saab aru minu tõelisest võimust, aga praegu teen ma lume ja praegu teen ma roheluse ja teen ma sinakuse ja kogu vikerkaare ja vihma ja liblikad ja..."

Sa põled põrgus füüsikaseaduste eest!

Ps! Mina ja Jumal oleme parimad sõbrad, ta on heaks kiitnud mu halvustava huumori.