Öösel juhtus nii...

Viimasel ajal pole ma ühegi inimesega näost näkku rääkida saanud. Kuidagi üksik tunne on. See eest olen juttu ajanud koera, kassi ja ossidega. Vaikselt usun, et olen jõudnud Ace Ventura tasemeni loomadega suhtlemises...ma lausa mõistan neid!

See mõistmine ja kõrgel tasemel suhtlemine viis mind eile öösel täbarasse olukorda. Kell oli umbes kolme paiku, mu taskulambil polnud patareisid ja ma olin keset paksu metsa ära eksinud. Koer jooksis ka ära. Fakin hell! Ma ei hakka teile sellest rääkima, et kuidas ma suhtlemises nii mööda panin. Mul on piinlik sellest rääkida. Mis juhtus, see juhtus. Ma oskan ainult öelda, et kuradi koer! Kuradi lontrus, kavaldas mind nii üle!

Ma kartsin...ma olin paanikas! Mida te teeks, kui satuksite keset ööd, keset metsa, keset keerulist eluperioodi(puberteediiga)? Hakkasin siis mingis suunas jooksma, ise karjusin koera nime, et äkki tuleb tagasi. Läks natuke üle poole tunni, kui ma avastasin jälle tee ja jõudsin koju. Koer oli ikka kadunud. Jätsin siis värava lahti ja läksin ise magama. Hommikul kell kuus ärkasin ülesse ja nägin seda saatana sigitist akna all magamas. Või see tahab veel süüa?

Ma tundun endale liiga naiselik...

Nojah, ma pole eriline macho kunagi olnud. Muidu ei oleks midagi, aga ma elan momendil ühe kassiga koos. Ta käis kunagi arsti juures ja tal lõigati midagi. Ma narrisin... Nüüd on see kiisu natukene suurem juba. Noh, selline tüse lontrus!

Ta häirib mind. Ma tunnen ennast liiga naiselikuna tema kõrval. See värk ei ole normaalne! Tihti, väga tihti, juhtub nii, et ta tuleb hilja õhtul koju, endal nägu verine ja nõuab süüa. Ma loomulikult näitan oma iseloomu ja sõiman teda natuke. Selle peale ta ainult turtsub....va siga selline! Mhh, hakkab jälle pihta. Tegelikult ma ei tahtnud nii rääkida, aga see kass sunnib! Ma arvan, et tal on mingid jedi-võimed. See on üübergei!

Täna ta pikutas aknalaual ja ma hiilisin vaikselt ligi. Noh, tahtsin teda üllatada. Olin täitsa aknalaua alla jõudnud ja hüppasin järsku välja, endal käed jalad harkis, et tunduda jubedam. See talle ei meeldinud...virutas mulle nii üle kupli, et pilt lendas tasku. "Midaaaaaaa!!!" mõtlesin ma endamisi valust nuttes. Ta on liiga mehine! Ma ei kannata seda!

Tere, minu nimi on Anto!

*Ma olen alati tahtnud end tutvustada väikese lapsena. Sest ma olin väiksena armsam ja rääkisin...armsamat juttu. See pole kindel fakt. Praegu lihtsalt tundub nii. Sellepärast sooviksin, et te loeks järgnevat tutvustust lapse häälega...armsa lapse häälega.*

Tere! Minu nimi on Anto! Ma käin...kõrges klassis. Ma olen täiskasvanu. Mulle meeldib...jalutada....mängida. Mul oli jalgratas, aga ma sain suureks. Mulle ei meeldi vihm. Praegu sajab vihma ja...ja...ja ma pean toas istuma. Ma ei taha haigeks jääda, sest praegu pole kool...i. Mul on teisi asju ka. Mu sõbral on ka teisi asju. Mu sõbral on roosa tuba, oma koer, kolmikud sõbrad, peeglid, hea välimus, kartulikrõpse, sest ta emme töötab tehases, tiik, saun, klaver, kitarr, pikad kohevad juuksed, suur lohe...mul on ka üks asi. Mul on lemmik. Tema on juba suur! Mul on veel üks asi. Mul on...veel üks asi. Mul on telefon. Jah. Mul on veel üks asi. Mul on blogi. Blogisse ma kirjutan. Mul on veel üks asi. Mul on rates konto. Seal ma ka kirjutasin blogi. Ma kolisin ära. Mul ei jäänud ükski sõber maha. Kairi on siin ja...Merli on siin. Siin on hea.

*Jah. Selliselt juhataks sisse siinse blogimise. Ärge mu juttu tõsiselt võtke. Siin blogis on koos nii reaalsus kui ka...mu fantaasia. Ja nad on omavahel kõvasti seotud, et mõni inimene ei mõistagi. Valetama siin ei hakka. Lihtsalt see mis päriselt juhtus on seotud sellega, mida ma tollel momendil, kui päriselt juhtus, mõtlesin. Jah.*