Viimasel ajal pole ma ühegi inimesega näost näkku rääkida saanud. Kuidagi üksik tunne on. See eest olen juttu ajanud koera, kassi ja ossidega. Vaikselt usun, et olen jõudnud Ace Ventura tasemeni loomadega suhtlemises...ma lausa mõistan neid!
See mõistmine ja kõrgel tasemel suhtlemine viis mind eile öösel täbarasse olukorda. Kell oli umbes kolme paiku, mu taskulambil polnud patareisid ja ma olin keset paksu metsa ära eksinud. Koer jooksis ka ära. Fakin hell! Ma ei hakka teile sellest rääkima, et kuidas ma suhtlemises nii mööda panin. Mul on piinlik sellest rääkida. Mis juhtus, see juhtus. Ma oskan ainult öelda, et kuradi koer! Kuradi lontrus, kavaldas mind nii üle!
Ma kartsin...ma olin paanikas! Mida te teeks, kui satuksite keset ööd, keset metsa, keset keerulist eluperioodi(puberteediiga)? Hakkasin siis mingis suunas jooksma, ise karjusin koera nime, et äkki tuleb tagasi. Läks natuke üle poole tunni, kui ma avastasin jälle tee ja jõudsin koju. Koer oli ikka kadunud. Jätsin siis värava lahti ja läksin ise magama. Hommikul kell kuus ärkasin ülesse ja nägin seda saatana sigitist akna all magamas. Või see tahab veel süüa?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment