Ära ütle midagi naljakat

Paar nädalat tagasi sai õpetaja Paidega räägitud. Tema on see onkel, kes annab mulle kirjandusega seotud tunde. Tõsine jutuajamine oli. kestis ainult pool minutit, aga kõik sai öeldud. Ta alustas kohe väga ründavalt, ütles, et ma ei oska kirjutada. Ei saanud vastu vaielda, tõesti ei tule see asi välja. Edasi ta väitis, et ma kasutan ainult lihtlauseid, mis on põhimõtteliselt õige...

Kata on mu täielikult unustanud. Helistan talle vahepeal. Mul polegi talle midagi öelda, rohkem harjumuse pärast helistasin. Ega ta eriti rääkida ei tahagi, ta pidevalt selle noormehega koos, nüüd enam ei tule msnigi. Nojah, ma arvan, et sellel noormehel tuleb parem trummari karjäär kui minul kirjutamise alal, nii et Katal vähemalt muretsemiseks pole põhjust.

Vaheajal peaks Tallinnas ära käima. Sõber kutsus. Ütles, et ma peaks jälle oma luulet lugema. Ei viitsi eriti, sest pole midgi uut kirjutanud. Kes teab, millal jälle pastakas kätte ronib ja mu tähelepanu nõuab. Vaikselt ta juba vihjab, meelitab oma ilusa kujuga ja tühi paber mõjub nii atraktiivselt. Võtaks kohe mõlemat. Paidel on täitsa õigus, ega ma kirjutada oskagi. Neljandas klassis ütles mu klassijuhataja, et mul pole mõistust, mul selle asemel hoopis saepuru. Saepuru jah...vahepeal on seda nii palju, et peab osakese paberile puistama. Minu jaoks näeb see täitsa kena välja, kõigi nende teiste luuletajate südamete kõrval. Natuke saepuru sekka on täitsa nauditav, või mis? Neljandas klassis pidin luuletust lugema. Selle peale saigi õpetaja vihaseks. Lugesin kogu aeg kaks rida korraga, õpetaja ütles, et võta ühe kaupa. Kaupa? Kaupa ta vist tahtis tõesti, käskis kena lause mõtte tükkideks hakkida.

Paidel on õigus jah.

Täna tahtsin ps2 mänge internetis mängia. Registreerisin oma konsooli ära ja jäin ootama, et mis juhtub. Midagi ei juhtunud. Mõtlesin, et mis jama on. Manualis oli kirjutatud, et saan tasuta plaadi. Plaat jäi tulemata. Vähemalt praeguseni, kolm tundi hiljem, pole seda kohale jõudnud. Kui homseks ei ole kohal, siis kutsun tv3 siia, las nemad nuputavad selle müsteeriumi kallal natuke.

Mõtlesin, et peaks kirjutama järjejutu. Sama nõmeda nagu iga teine järjejutt siin planeedil...reidipedede hulgas. Mõtlesin, et reit on nii välja surnud (oh õnnistust), et selle võib vabalt täis oksendada. Nii siis alustasingi. Esimene osa on rohkem nagu sissejuhatus, et tegelasi tundma õppida. Ega sellele üle kolme osa kohe kindlasti ei tule. Võimalik, et üle ühe osa ei tulegi. Kes seda teab? Ei tea keegi.

Igatahes, ma proovisin natuke tõsisemat juttu ajada. Võimalik, et kirjutasin jälle ainult lolli juttu. Mõte kogu aeg kordas mulle, et ära kirjuta midagi naljakat ega tobedat. Noh, tobe on suhteline mõiste.

Head und:)