Uuuh, pealkiri tuli väga pikk, aga mulle meeldib, kui see võtab kokku kogu järgneva teksti. Seda saaks lühemalt öelda, aga see kõlaks liiga masendavalt...teie jaoks.
Ma pean leidma uue tegevuse. Mu veebibeebi avastati. Isiklikult arvan, et keegi reetis mu, sest ma ei oska öelda, kuidas kõige tavalisem laps võrgukeskkonnas silma paistab. Ühel ilusal talve rõvedal päeval (Mida? Kumb siis? Eeeh, talv õn rõve) tulid mu ukse taha kaks meest. Ma oletasin, et need on mardisandid ja teesklesin, et mind ei ole kodus. Nad ei vajanud mu korteri soojust või kommide head maitset ja mul polnud tarvis viljaõnne...kui ainult saaks sellist õnne, et oleks võimalik ise viljastada. Kuid see pole tähtis! Jutu mõte on see, et nende kõhud olid täis! Mehed nägid ikka üpris tugevad välja. Arvan, et nende emmed hommikul pakuvad poegadele putru, muidu ei oleks nad nii tugevaks saanud.
Ootasin, et nad ära läheksid, kuid asjata. Täielikud nuhtlused! Lõpuks otsustasin ukse avada...
Võtsin kapist kaks kommi ja läksin uksele. Nüüd tuli kiiresti tegutseda.
Uks lahti
Mina: "Raisk! Võtke! Varganäod!"
Komm lendu.
Uks kinni!
"Osav!" kiitsin end. Kuid nad jätkasid tüütamist. Nüüd juba jutuga.
1 mees: "Me tulime su hüperbeebit vaatama!"
Anto: "Eee, vale korter! Naabrid, proovige naabreid!" Mõtlesin kiiresti varga hädavale välja. Ma teadsin, et naabritel on laps, see kuramuse lontrus karjub pidevalt, nõuab putru. No kes julgeb talle putru toita? Saab veel suureks ja tugevaks. Mehed lasid naabri kellal kõlada.
Naabrinaine: "Tere! Tere! Väga meeldiv! Noh, mul pole teile peale küpsiste midagi anda!" Asi ei olnud ainult minus, mardisandid hirmutavad terveid naabreid ka. Ma mõtlesin, et naine! sul on kodus karjuv laps ja sina mõtled küpsiste ära andmisele! Anna beebi ära!
1 mees: "Tere! Kas teil elab hüperbeebi?"
Naine: "Nooo! Kas nüüd teda kohe hüperbeebiks nimetada!"
1 mees: "Üks kuu vana! Oskab kümmet keelt. Armsa välimusega. Pooldab Soomes toimunud massimõrva!"
Naine: "Noo! Armas ta on kindlasti. Ja geenius ka!" Aga mina teadsin, et nad räägivad minu Raibertist! Vaadake, mul ei ole last. Nii ma tegin endale veebibeebi Raiberti. Minu Raibert on ülitark. Esimese nädalaga õppis ta väitlemise ära. Ta diktsioon on täiuslik, ta on ülitugev ja megakena. Noh, nagu minagi. Ma kasutasin teda viimasel ajal oma vaadete välja ütlemiseks, sest teised veebibeebid tõesti kuulasid teda, aga minu sõbrad seda ei tee...Igatahes, naabrite laps viidi minema! Lubati kunagi tagasi tuua! Tehakse paar katset tema peal. Ja mu veebibeebi kaotati. Öeldi, et sellist last pole olemas!
Igatahes, on tarvis uut tegevust. Valisin selleks Runescape-imise. Kõik algas väga huvitavalt, tegi läbi tutoriali leveli ja muutsin end imekenaks...välimuse poolest. Kui mind lasti teiste sekka, läks kõik vett vedama. Vett veati kohe kapaga. Kohe kahe kapaga! Kõik ümberringi kaklesid ja surid. No mis maailm see on ilusa minu jaoks? Õppisin süüa tegema ja puust asju meisterdama. Püüdsin kala ja kogusin raha. Ubercool! Kõik ümberringi kaklesid ja surid. Konte oli terve level täis. Lõpuks jooksin sohu ja hakkasin hiiglaslikke rotte tapma. Uuuu, hiiglaslikud rotid! Mu mõõk oli suur ja oli võimas ja mu kilp oli peaaegu sama armas, kui mu nägu, sest see peegeldas. Tapsin tuhandeid ämblikke ja hiiri ja orke. Olin mänginud tund aega, kui üks tegelane (runescape ise juhtis teda, ta polnud tavaline mängija) otsustas mu lihtsalt ära tappa! Dude, see on alatu, kui runescape ise otsustab, et sa oled liiga lahe, et meiega mängida ja tapab mu ära! See on alatu! Ta oli mingi vangivalvur...arvas vist, et põgenesin vanglast, sest olla nii ilus, nagu mina, on kuritegu! Jah, nii lühikeseks mu elu seal jäigi. Fakin runescape!
Tõmmake kõik pu...!
Ps! See polnud ropp sõna. Teiseks ütlen, et tegelikult ei võetud naabri laps ära! Kõik on korras! Minust tulevad ainult tühjad sõnad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment