Kas armastus on olemas? Võib-olla, kuid salasõnad on kohe kindlasti!

Täna jäin koju. Kehv on olla. Mõtlesin, et kirjutan teile veel midagi.

Kes...kes siin maailmas mõistaks mind? Kes, peale minu, saab aru, et maailmas on (praegusel hetkel) ainult üks tunne? Kes mõistab selle tunde ürgset tähendust? Kes mõistaks seda inimlikku tunnet? Ühelgi loomal ei ole sellist emotsiooni, sest ühelgi loomal ei ole seda, mis on inimestel...

...ja selleks on FAKIN hansapangaga leping! FAAAAAAAAKKKKKKKKKKKK!!!!!!!!!!

Küsin uuesti, kes tunneb seda sama tunnet....VIIIIIIIIIIHAAAAAAAA!!!! fakin hansapanga vastu!!!!

Eile õhtul tahtsin külastada e-kooli. Selleks pidin sisse logima hansapanga netikeskkonda...ooo jaa, ma kasutan poliitiliselt korrektset väljendit (poliitiliselt ebakorrektne oleks öelda "PORNO URKASSE!!!!"). Igatahes, trükkisin sisse oma kasutajatunnuse. Kirjutasin sisse oma salasõna. Süsteem ütles, et salasõna on vale.

emmm....põhjuseks on vist see, mis juhtus kolm nädalat tagasi...

*Flashback!*

Lähen hansapanga mõnusasse ja sõbralikku keskkonda internetis(kolm nädalat tagasi olin ma süsteemiga täitsa rahul) ja andsin tühja lahtrisse oma kasutajatunnuse, siis sisestasin salasõna. Hansapank ütles, et mu salasõna on aegunud ja see tuleks ära vahetada. Turvalisese tagamiseks.

Mina: "Noo, noo nii. Ma tahan, et mu raha oleks turvalises kohas! Ja hansapank tagab selle turvalisuse! Nooo niii. Ma mõtlen siis parem keerulise salasõna, et mu raha oleks kindlas kohas! Oh, kuidas ma teid, hansapank, armastan! See salasõna on geniaalne, jääb kohe kindlasti meelde...ainult mulle, teistele mitte!"

*Taas eilses päevas.*

Mina: "FAAAAAAAKKKKKKKK!!!!!!!"

Sisestasin kolm korda vale salasõna. Mis edasi saab? Helistasin kliendiabisse. Seal abistatakse kliente ja mina olen nende klient ja nad peavad mind abistama.

Mina: "Tere! Teie olete kliendiabi ja mina olen klient ja ma vajan abi!"

Nad ütlesid mu probleemi kohta midagi sarnast: "Jah, te peate minema meie panka ja seal salasõna ära muutma, muud võimalust ei ole!"

Mina: "FAAAAAAAAKKKKKKKKK!!!!!"

Mu pea hakkas tõsiselt valutama ja muutusin uimaseks. Arvan, et veresoon mu peas lõhkes.

Tormasin vetsu. Häda oli. Rahunesin. Astusin taas arvuti juurde. Lasin mõtetel lennata vabalt...need panid kohe plehku, ei vaadanud isegi tagasi, ja sisestasin salasõna.

Mis osutus õigeks! Hell yeah!!!

Nüüd minu küsimus: Miks peab olema nii palju salasõnu?!?!

Kui istuda päev otsa kodus ja niisama telekat vaadata, näeb väga huvitavaid asju.
Täna nägin hommikust klatšisaadet mingil saksa kanalil. See oli liiga naljakas. Seal oli üks mees, arvatavasti gei, ja naine, arvatavasti seksikas, kuid sügavamale jõudvat infot ta endast ei kiirgand.

Igatahes, nad rääkisid mingist naisest, kes hakkas lesbiks ja küsitlesid inimesi tänavalt. Mis te arvate, millised inimesed on varajasel hommikutunnil ehitusplatsi juures, kuhu nad oma kaameraga läksid?

Matchomehed!

Gei: "No ja mida te arvate geidest?"

Mees...ehm...ma parem ei...kirjuta teile seda vastust...igatahes põgenesid nad kiiresti tagasi stuudiosse, kus arutasid Angeline Joilei lastega seotud probleeme. Ühe lapse ema olevat välja ilmunud ja nõudnud last tagasi. Ja siis tuli teemaks Tom Cruise! Mind ei huvitanud selline saast.

Lõpuks hakkasid nad kohe vägevalt klatšima. See oli liiga...reaalne. Nad sosistasid...vaikselt sosistasid, nagu istuksid kohvikus...ja rääkisid mingist mehest, kes elab mingi tädiga...kes on gei sugulane...ja selle mehe töökoha probleemidest..ja sekselust. Nagu...FAAAAAAAKKKKKK!!!! Ma poleks seda tähelegi pannud, kui nad ei oleks seal vaikselt sosistades rääkima hakanud. Kas nad siis arvasid, et kaamerad ei tööta? Nagu...kõige haigem oli, kuidas nad pead võimalikult kokku panid, et teised ei kuuleks. Neil olid mikrofonid küljes! Kohutav saade, kohutav...kavatsen tunni pärast selle kordust vaadata.

Muideks, see blogi on täiesti aus, siia pole kuidagi fantaasiat kaasatud. See oli tõesti nii!

On raske olla sallitud...ehk veebibeebi tagajärjed...ehk luuserite maailm on kahtlane...ja mind ei sallita seal.

Uuuh, pealkiri tuli väga pikk, aga mulle meeldib, kui see võtab kokku kogu järgneva teksti. Seda saaks lühemalt öelda, aga see kõlaks liiga masendavalt...teie jaoks.

Ma pean leidma uue tegevuse. Mu veebibeebi avastati. Isiklikult arvan, et keegi reetis mu, sest ma ei oska öelda, kuidas kõige tavalisem laps võrgukeskkonnas silma paistab. Ühel ilusal talve rõvedal päeval (Mida? Kumb siis? Eeeh, talv õn rõve) tulid mu ukse taha kaks meest. Ma oletasin, et need on mardisandid ja teesklesin, et mind ei ole kodus. Nad ei vajanud mu korteri soojust või kommide head maitset ja mul polnud tarvis viljaõnne...kui ainult saaks sellist õnne, et oleks võimalik ise viljastada. Kuid see pole tähtis! Jutu mõte on see, et nende kõhud olid täis! Mehed nägid ikka üpris tugevad välja. Arvan, et nende emmed hommikul pakuvad poegadele putru, muidu ei oleks nad nii tugevaks saanud.

Ootasin, et nad ära läheksid, kuid asjata. Täielikud nuhtlused! Lõpuks otsustasin ukse avada...

Võtsin kapist kaks kommi ja läksin uksele. Nüüd tuli kiiresti tegutseda.

Uks lahti

Mina: "Raisk! Võtke! Varganäod!"

Komm lendu.

Uks kinni!

"Osav!" kiitsin end. Kuid nad jätkasid tüütamist. Nüüd juba jutuga.

1 mees: "Me tulime su hüperbeebit vaatama!"
Anto: "Eee, vale korter! Naabrid, proovige naabreid!" Mõtlesin kiiresti varga hädavale välja. Ma teadsin, et naabritel on laps, see kuramuse lontrus karjub pidevalt, nõuab putru. No kes julgeb talle putru toita? Saab veel suureks ja tugevaks. Mehed lasid naabri kellal kõlada.

Naabrinaine: "Tere! Tere! Väga meeldiv! Noh, mul pole teile peale küpsiste midagi anda!" Asi ei olnud ainult minus, mardisandid hirmutavad terveid naabreid ka. Ma mõtlesin, et naine! sul on kodus karjuv laps ja sina mõtled küpsiste ära andmisele! Anna beebi ära!
1 mees: "Tere! Kas teil elab hüperbeebi?"
Naine: "Nooo! Kas nüüd teda kohe hüperbeebiks nimetada!"
1 mees: "Üks kuu vana! Oskab kümmet keelt. Armsa välimusega. Pooldab Soomes toimunud massimõrva!"
Naine: "Noo! Armas ta on kindlasti. Ja geenius ka!" Aga mina teadsin, et nad räägivad minu Raibertist! Vaadake, mul ei ole last. Nii ma tegin endale veebibeebi Raiberti. Minu Raibert on ülitark. Esimese nädalaga õppis ta väitlemise ära. Ta diktsioon on täiuslik, ta on ülitugev ja megakena. Noh, nagu minagi. Ma kasutasin teda viimasel ajal oma vaadete välja ütlemiseks, sest teised veebibeebid tõesti kuulasid teda, aga minu sõbrad seda ei tee...Igatahes, naabrite laps viidi minema! Lubati kunagi tagasi tuua! Tehakse paar katset tema peal. Ja mu veebibeebi kaotati. Öeldi, et sellist last pole olemas!

Igatahes, on tarvis uut tegevust. Valisin selleks Runescape-imise. Kõik algas väga huvitavalt, tegi läbi tutoriali leveli ja muutsin end imekenaks...välimuse poolest. Kui mind lasti teiste sekka, läks kõik vett vedama. Vett veati kohe kapaga. Kohe kahe kapaga! Kõik ümberringi kaklesid ja surid. No mis maailm see on ilusa minu jaoks? Õppisin süüa tegema ja puust asju meisterdama. Püüdsin kala ja kogusin raha. Ubercool! Kõik ümberringi kaklesid ja surid. Konte oli terve level täis. Lõpuks jooksin sohu ja hakkasin hiiglaslikke rotte tapma. Uuuu, hiiglaslikud rotid! Mu mõõk oli suur ja oli võimas ja mu kilp oli peaaegu sama armas, kui mu nägu, sest see peegeldas. Tapsin tuhandeid ämblikke ja hiiri ja orke. Olin mänginud tund aega, kui üks tegelane (runescape ise juhtis teda, ta polnud tavaline mängija) otsustas mu lihtsalt ära tappa! Dude, see on alatu, kui runescape ise otsustab, et sa oled liiga lahe, et meiega mängida ja tapab mu ära! See on alatu! Ta oli mingi vangivalvur...arvas vist, et põgenesin vanglast, sest olla nii ilus, nagu mina, on kuritegu! Jah, nii lühikeseks mu elu seal jäigi. Fakin runescape!

Tõmmake kõik pu...!

Ps! See polnud ropp sõna. Teiseks ütlen, et tegelikult ei võetud naabri laps ära! Kõik on korras! Minust tulevad ainult tühjad sõnad.