Kas armastus on olemas? Võib-olla, kuid salasõnad on kohe kindlasti!

Täna jäin koju. Kehv on olla. Mõtlesin, et kirjutan teile veel midagi.

Kes...kes siin maailmas mõistaks mind? Kes, peale minu, saab aru, et maailmas on (praegusel hetkel) ainult üks tunne? Kes mõistab selle tunde ürgset tähendust? Kes mõistaks seda inimlikku tunnet? Ühelgi loomal ei ole sellist emotsiooni, sest ühelgi loomal ei ole seda, mis on inimestel...

...ja selleks on FAKIN hansapangaga leping! FAAAAAAAAKKKKKKKKKKKK!!!!!!!!!!

Küsin uuesti, kes tunneb seda sama tunnet....VIIIIIIIIIIHAAAAAAAA!!!! fakin hansapanga vastu!!!!

Eile õhtul tahtsin külastada e-kooli. Selleks pidin sisse logima hansapanga netikeskkonda...ooo jaa, ma kasutan poliitiliselt korrektset väljendit (poliitiliselt ebakorrektne oleks öelda "PORNO URKASSE!!!!"). Igatahes, trükkisin sisse oma kasutajatunnuse. Kirjutasin sisse oma salasõna. Süsteem ütles, et salasõna on vale.

emmm....põhjuseks on vist see, mis juhtus kolm nädalat tagasi...

*Flashback!*

Lähen hansapanga mõnusasse ja sõbralikku keskkonda internetis(kolm nädalat tagasi olin ma süsteemiga täitsa rahul) ja andsin tühja lahtrisse oma kasutajatunnuse, siis sisestasin salasõna. Hansapank ütles, et mu salasõna on aegunud ja see tuleks ära vahetada. Turvalisese tagamiseks.

Mina: "Noo, noo nii. Ma tahan, et mu raha oleks turvalises kohas! Ja hansapank tagab selle turvalisuse! Nooo niii. Ma mõtlen siis parem keerulise salasõna, et mu raha oleks kindlas kohas! Oh, kuidas ma teid, hansapank, armastan! See salasõna on geniaalne, jääb kohe kindlasti meelde...ainult mulle, teistele mitte!"

*Taas eilses päevas.*

Mina: "FAAAAAAAKKKKKKKK!!!!!!!"

Sisestasin kolm korda vale salasõna. Mis edasi saab? Helistasin kliendiabisse. Seal abistatakse kliente ja mina olen nende klient ja nad peavad mind abistama.

Mina: "Tere! Teie olete kliendiabi ja mina olen klient ja ma vajan abi!"

Nad ütlesid mu probleemi kohta midagi sarnast: "Jah, te peate minema meie panka ja seal salasõna ära muutma, muud võimalust ei ole!"

Mina: "FAAAAAAAAKKKKKKKKK!!!!!"

Mu pea hakkas tõsiselt valutama ja muutusin uimaseks. Arvan, et veresoon mu peas lõhkes.

Tormasin vetsu. Häda oli. Rahunesin. Astusin taas arvuti juurde. Lasin mõtetel lennata vabalt...need panid kohe plehku, ei vaadanud isegi tagasi, ja sisestasin salasõna.

Mis osutus õigeks! Hell yeah!!!

Nüüd minu küsimus: Miks peab olema nii palju salasõnu?!?!

Kui istuda päev otsa kodus ja niisama telekat vaadata, näeb väga huvitavaid asju.
Täna nägin hommikust klatšisaadet mingil saksa kanalil. See oli liiga naljakas. Seal oli üks mees, arvatavasti gei, ja naine, arvatavasti seksikas, kuid sügavamale jõudvat infot ta endast ei kiirgand.

Igatahes, nad rääkisid mingist naisest, kes hakkas lesbiks ja küsitlesid inimesi tänavalt. Mis te arvate, millised inimesed on varajasel hommikutunnil ehitusplatsi juures, kuhu nad oma kaameraga läksid?

Matchomehed!

Gei: "No ja mida te arvate geidest?"

Mees...ehm...ma parem ei...kirjuta teile seda vastust...igatahes põgenesid nad kiiresti tagasi stuudiosse, kus arutasid Angeline Joilei lastega seotud probleeme. Ühe lapse ema olevat välja ilmunud ja nõudnud last tagasi. Ja siis tuli teemaks Tom Cruise! Mind ei huvitanud selline saast.

Lõpuks hakkasid nad kohe vägevalt klatšima. See oli liiga...reaalne. Nad sosistasid...vaikselt sosistasid, nagu istuksid kohvikus...ja rääkisid mingist mehest, kes elab mingi tädiga...kes on gei sugulane...ja selle mehe töökoha probleemidest..ja sekselust. Nagu...FAAAAAAAKKKKKK!!!! Ma poleks seda tähelegi pannud, kui nad ei oleks seal vaikselt sosistades rääkima hakanud. Kas nad siis arvasid, et kaamerad ei tööta? Nagu...kõige haigem oli, kuidas nad pead võimalikult kokku panid, et teised ei kuuleks. Neil olid mikrofonid küljes! Kohutav saade, kohutav...kavatsen tunni pärast selle kordust vaadata.

Muideks, see blogi on täiesti aus, siia pole kuidagi fantaasiat kaasatud. See oli tõesti nii!