Väga väsinult alustan tänast blogimist. Vaheajal oli plaanis võimalikult palju õppida ja lugeda, kuid kahjuks on see raskeks osutunud. Nimelt pidin kiireimas korras oma uue hästi vana Fordi korda putitama. See töö tundus täiesti ebareaalne ja -olgem nüüd ausad- väga ebahuvitav. Nii et ma ei hakka pikemalt seda tegevust kirjeldama. Varsti tuleb ülevaatus ja eks siis näha ole, kui metsas see aparaat on.
Kujutasin seda üleeile juba ette.

Ülevaataja härra: "Ooo, mis asi see veel on?"
Mina: "No mis te nüüd lolli nalja teete! Ise olete tuhandeid autosid üle vaadanud ja nüüd esitate sellise küsimuse?"
Ülevaataja härra: "Agas sellist asja näen ma esimest korda!"
Mina: "Kurat, mees! Mis sa siin norima hakkad! Ise ju meisterdasin!"
Ülevaataja härra: "Mis asi see siis ikkagi on?"
Mina: "Mees, mul pole teie idiootsete naljade jaoks aega...nagu te ise ei näeks, mis see on! (Ma olen valmis talle juba üle kupli lajatama...nagu ta ise ei näeks, mis see on. On tarvis mõntitada)
See on kook! Teile! Ilusasti vahukoorega täidetud! Terve öö meisterdasin! No kas lasete auto nüüd läbi ja teedele?"

Nii see umbes vist toimuma hakkab!

Aga ärme sellest enam räägi... Soovisin siin anda väikese hinnangu mu väiksele Fordile!

Ford Escort- mootori võimsus olematu, kole kere, veel hullem värv, seest haiseb!
Paar päeva olen ringi sõitnud ja head muljet pole veel jätnud.
Esiteks vahetavad käigud oma asukoha. See tähendab, et kolmas käik on harva samal kohal, kus ta eelmine kord oli. Liigub! Jookseb ringi nagu oleks elus! Aga sellega harjub ära.
Ma olen juba selle...valget värvi kastiga, mida mõned inimesed võivad kereks nimetada, väga kenasti ära harjunud. Mulle on see isegi meeldima hakanud. Voolujoonelisus on puudu..ja katuseluuk laseb natuke läbi...kuid õnneks lisab rooste autole vajaliku isikupärasuse. Isikupärasus või isik on pärakus? Selles autos- vist ikka pärakus!

Ära mõnita!

Okeeeei...

Kuid kere ja käigud ei ole selle auto juures kõige hullemad asjad. Oh ei, need on isegi meeldivad ja pakuvad lõbusaid hetki nii autos istujaile kui ka kaasliiklejaile.
Veel hullem selle auto juures on näiteks radikas. Radikas, mis nõuab pidevat tähelepanu ja on ülekuumenemise äärel iga kord, kui auto käivitada. Selle põhjuseks on vana süsteem...vana aegunud süsteem! Igatahes, kui alati veepudelit kaasas kanda ja kliimaseadmed põhjas hoida, pole ülekuumenemisohtu..või on hästi minimaalne.

Aga selle auto hääl...vaikne ja vinguv. Mitte vaikne nagu "nurrub nagu kass" vaid vaikne nagu "ma kohe-kohe suren ära...gäääääghhh"
Minu arvates on see armas!

Miks ma üldsegi sõidan selle masinavärgiga? Sest mulle meeldib! On raske leida huvitavamat autot, mille keerulised probleemid hoiavad mind pidevalt valves...ja hirmus.
Selles autos...on kerge olla stiilne. Õigemini, selles autos oleks isegi tavaline metsast leitud tokk stiilne. Lihtsalt see auto on niiiii ebastiilne, et selle kõrval tunduvad kõik asjad niiiiii fakin stiilsed!

Ja kuidas võtaks kokku auto süvaanalüüsi?

Loomulikult sõnadega: "Kas tahate selle koogi kõrvale ka rohelist teed?"

Superkangelastest kurikaelaks, uriiniproovist hullumaja suunas...

Minu superkangelaseks hakkamise idee sai ootamatu pöörde, mis oli minu jaoks...ka ootamatu. Ummm...nojah, eksamil saaks sellise lause eest hindeks "alaväärsus-kompleks".

Igatahes, tõesti juhtus nii, et saatsin Euroopa Liidule projekti koos olukorra kirjeldusega ja sooviga miskit muuta. Nemad seda asja ei mõistnud. Ei, tähendab, nad mõistsin, aga mitte nii nagu mina. Nemad mõistsid hukka, nagu kristlastele kohane, nagu demokraatiale kohane, nagu juhtivatele persoonidele omaks saanud. See tegi...tuju väga kehvaks.

Nad ei rahasta mu projekti ainult ühel põhjusel...põhjus on sama ürgne kui kultuur. Sama läbi-nämmutatud kui tükk leiba vaestemajas. Põhjuseks on eetika! Tundub, et tänapäeval ei rahastata inimesi, kelle motiivid ei ole puhtad ja -nad ise väidavad seda- inimesele, kes plaanib maailma vallutada.

Mida?

Mina?!

Maailma vallutada? Ei! Hetkel sellele küll ei mõelnud.

Ma saatsin neile ainult projekti kirjelduse: "Mul on tarvis raha, et palgata endale fakin kümme advokaati, et see fakin Tartu rahast tühjaks pumbata ja nõuda neilt telefoniputka valmistamist, mis oleks iga kell minu fakin kasutuses! Mõistate, te kuradi hoorad seal valitsuses!? Faš..." (tint sai otsa, nii et ma ei saanud jätkata.)

Igatahes, nad peavad seda uue kurikaelte generatsiooni sünniks! Mis on minu arvates absurdne, sest pakime korraks sõna "kurikael" lahti. Mida see õige tähendab? Kuri tähendab halbade kavatsustega ja kael on kehaosa...miks ainult kael? Väga huvitav.

Ma ei võta seda staatust omaks. Nii pean kuidagi ilma telefoniputkata läbi elama. Kavatsen siis teha midagi radikaalsemat. Aga sellest juba mõi teine kord

Käisin sõjaväe arstliku komisjoni ees. On ikka gei-kari. Tuleb välja, et ma olen sitaks heas vormis.

Pidin oma uriini neile annetama, et nad saaksid mingit testi teha ja teada saada, kas ma olen pilves...ärge küsige miks neil seda tarvis teada on. Nad väidavad, et Bob pole päriselt olemas, aga...Bob seisis ju otse minu kõrval! Ku-kukuu!
Ma olin hommikul vetsus ära käinud ja häda ei paistnud silmapiiril. Nii istusin ilma hädata, kuid koos klaasikesega, kuhu pidin sisse "siristama", peldikus. Pool tundi seisin seal ja manasin endale häda! Lõpuks sain põhja natuke...soe oli teine! Avasin siis ukse, endal tähtis nägu peas -saavutus oli ju suur- ja tüürisin otse proovi ära andma. Kuid kohe ukse juures seisis meeletult ilus tütarlaps! ...ja ma jooksin oma uriiniprooviga otse tema vastu..ja uriin loksus...ja peaaegu lendas mu vähene proov klaasist välja. Peaaegu jäin poole tunni tööst ilma! Õnneks me kuidagi põiklesime ja muud sellist värki ja ma sain kuidagi klaasi meie vahelt üle tõstetud. Ma vist müksasin tal kogemata silma siniseks. Nüüd on jube piinlik. Õnneks ei valanud talle uriini peale.

Mõtle ka, ma oleks pidanud taas pool tundi vetsus seisma! Või veel hullem...ma oleks veel kauem pidanud seal passima!

Muideks, see pole mingi nalja lugu. Ma ei proovi nalja visata...see tõesti juhtus nii!


Blogimine on sitaks igav. Ma ainult Kati pärast siia kirjutan veel. Ainult ühe inimese pärast? Jah! Aga asi on seda väärt ka, ma arvan.

Kati, ma järgmine kord pingutan natuke rohkem, et tuleks midagi paremat mu peast:D