Väga väsinult alustan tänast blogimist. Vaheajal oli plaanis võimalikult palju õppida ja lugeda, kuid kahjuks on see raskeks osutunud. Nimelt pidin kiireimas korras oma uue hästi vana Fordi korda putitama. See töö tundus täiesti ebareaalne ja -olgem nüüd ausad- väga ebahuvitav. Nii et ma ei hakka pikemalt seda tegevust kirjeldama. Varsti tuleb ülevaatus ja eks siis näha ole, kui metsas see aparaat on.
Kujutasin seda üleeile juba ette.

Ülevaataja härra: "Ooo, mis asi see veel on?"
Mina: "No mis te nüüd lolli nalja teete! Ise olete tuhandeid autosid üle vaadanud ja nüüd esitate sellise küsimuse?"
Ülevaataja härra: "Agas sellist asja näen ma esimest korda!"
Mina: "Kurat, mees! Mis sa siin norima hakkad! Ise ju meisterdasin!"
Ülevaataja härra: "Mis asi see siis ikkagi on?"
Mina: "Mees, mul pole teie idiootsete naljade jaoks aega...nagu te ise ei näeks, mis see on! (Ma olen valmis talle juba üle kupli lajatama...nagu ta ise ei näeks, mis see on. On tarvis mõntitada)
See on kook! Teile! Ilusasti vahukoorega täidetud! Terve öö meisterdasin! No kas lasete auto nüüd läbi ja teedele?"

Nii see umbes vist toimuma hakkab!

Aga ärme sellest enam räägi... Soovisin siin anda väikese hinnangu mu väiksele Fordile!

Ford Escort- mootori võimsus olematu, kole kere, veel hullem värv, seest haiseb!
Paar päeva olen ringi sõitnud ja head muljet pole veel jätnud.
Esiteks vahetavad käigud oma asukoha. See tähendab, et kolmas käik on harva samal kohal, kus ta eelmine kord oli. Liigub! Jookseb ringi nagu oleks elus! Aga sellega harjub ära.
Ma olen juba selle...valget värvi kastiga, mida mõned inimesed võivad kereks nimetada, väga kenasti ära harjunud. Mulle on see isegi meeldima hakanud. Voolujoonelisus on puudu..ja katuseluuk laseb natuke läbi...kuid õnneks lisab rooste autole vajaliku isikupärasuse. Isikupärasus või isik on pärakus? Selles autos- vist ikka pärakus!

Ära mõnita!

Okeeeei...

Kuid kere ja käigud ei ole selle auto juures kõige hullemad asjad. Oh ei, need on isegi meeldivad ja pakuvad lõbusaid hetki nii autos istujaile kui ka kaasliiklejaile.
Veel hullem selle auto juures on näiteks radikas. Radikas, mis nõuab pidevat tähelepanu ja on ülekuumenemise äärel iga kord, kui auto käivitada. Selle põhjuseks on vana süsteem...vana aegunud süsteem! Igatahes, kui alati veepudelit kaasas kanda ja kliimaseadmed põhjas hoida, pole ülekuumenemisohtu..või on hästi minimaalne.

Aga selle auto hääl...vaikne ja vinguv. Mitte vaikne nagu "nurrub nagu kass" vaid vaikne nagu "ma kohe-kohe suren ära...gäääääghhh"
Minu arvates on see armas!

Miks ma üldsegi sõidan selle masinavärgiga? Sest mulle meeldib! On raske leida huvitavamat autot, mille keerulised probleemid hoiavad mind pidevalt valves...ja hirmus.
Selles autos...on kerge olla stiilne. Õigemini, selles autos oleks isegi tavaline metsast leitud tokk stiilne. Lihtsalt see auto on niiiii ebastiilne, et selle kõrval tunduvad kõik asjad niiiiii fakin stiilsed!

Ja kuidas võtaks kokku auto süvaanalüüsi?

Loomulikult sõnadega: "Kas tahate selle koogi kõrvale ka rohelist teed?"