Minu superkangelaseks hakkamise idee sai ootamatu pöörde, mis oli minu jaoks...ka ootamatu. Ummm...nojah, eksamil saaks sellise lause eest hindeks "alaväärsus-kompleks".
Igatahes, tõesti juhtus nii, et saatsin Euroopa Liidule projekti koos olukorra kirjeldusega ja sooviga miskit muuta. Nemad seda asja ei mõistnud. Ei, tähendab, nad mõistsin, aga mitte nii nagu mina. Nemad mõistsid hukka, nagu kristlastele kohane, nagu demokraatiale kohane, nagu juhtivatele persoonidele omaks saanud. See tegi...tuju väga kehvaks.
Nad ei rahasta mu projekti ainult ühel põhjusel...põhjus on sama ürgne kui kultuur. Sama läbi-nämmutatud kui tükk leiba vaestemajas. Põhjuseks on eetika! Tundub, et tänapäeval ei rahastata inimesi, kelle motiivid ei ole puhtad ja -nad ise väidavad seda- inimesele, kes plaanib maailma vallutada.
Mida?
Mina?!
Maailma vallutada? Ei! Hetkel sellele küll ei mõelnud.
Ma saatsin neile ainult projekti kirjelduse: "Mul on tarvis raha, et palgata endale fakin kümme advokaati, et see fakin Tartu rahast tühjaks pumbata ja nõuda neilt telefoniputka valmistamist, mis oleks iga kell minu fakin kasutuses! Mõistate, te kuradi hoorad seal valitsuses!? Faš..." (tint sai otsa, nii et ma ei saanud jätkata.)
Igatahes, nad peavad seda uue kurikaelte generatsiooni sünniks! Mis on minu arvates absurdne, sest pakime korraks sõna "kurikael" lahti. Mida see õige tähendab? Kuri tähendab halbade kavatsustega ja kael on kehaosa...miks ainult kael? Väga huvitav.
Ma ei võta seda staatust omaks. Nii pean kuidagi ilma telefoniputkata läbi elama. Kavatsen siis teha midagi radikaalsemat. Aga sellest juba mõi teine kord
Käisin sõjaväe arstliku komisjoni ees. On ikka gei-kari. Tuleb välja, et ma olen sitaks heas vormis.
Pidin oma uriini neile annetama, et nad saaksid mingit testi teha ja teada saada, kas ma olen pilves...ärge küsige miks neil seda tarvis teada on. Nad väidavad, et Bob pole päriselt olemas, aga...Bob seisis ju otse minu kõrval! Ku-kukuu!
Ma olin hommikul vetsus ära käinud ja häda ei paistnud silmapiiril. Nii istusin ilma hädata, kuid koos klaasikesega, kuhu pidin sisse "siristama", peldikus. Pool tundi seisin seal ja manasin endale häda! Lõpuks sain põhja natuke...soe oli teine! Avasin siis ukse, endal tähtis nägu peas -saavutus oli ju suur- ja tüürisin otse proovi ära andma. Kuid kohe ukse juures seisis meeletult ilus tütarlaps! ...ja ma jooksin oma uriiniprooviga otse tema vastu..ja uriin loksus...ja peaaegu lendas mu vähene proov klaasist välja. Peaaegu jäin poole tunni tööst ilma! Õnneks me kuidagi põiklesime ja muud sellist värki ja ma sain kuidagi klaasi meie vahelt üle tõstetud. Ma vist müksasin tal kogemata silma siniseks. Nüüd on jube piinlik. Õnneks ei valanud talle uriini peale.
Mõtle ka, ma oleks pidanud taas pool tundi vetsus seisma! Või veel hullem...ma oleks veel kauem pidanud seal passima!
Muideks, see pole mingi nalja lugu. Ma ei proovi nalja visata...see tõesti juhtus nii!
Blogimine on sitaks igav. Ma ainult Kati pärast siia kirjutan veel. Ainult ühe inimese pärast? Jah! Aga asi on seda väärt ka, ma arvan.
Kati, ma järgmine kord pingutan natuke rohkem, et tuleks midagi paremat mu peast:D
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment