Mind tabas foobia- hirm pikkade sõnade pärast.

Sünnipäevapidu.

On ju pikk?

Hirm pikkade sõnade ees

Pikad sõnad on üleliigsed. Ma arvan, et kui keegi kardab pikki sõnu, siis ta ei pea palju kartma, sest neid on vähe. Paljud meist elavad terve elu ära ja surevad teadmata, kas nad kardavad selliseid sõnu. Mõtle kui sa viimase asjana saad teada, et sa kardad selliseid asju. Surm tuleb ja ütleb midagi pikka ja sa tunned, et põrgu on saavutatud ja sellepärast sa suredki. Sellist asja kardaks minagi.

Mina: "Aaa, pikk sõna! Neiii!".
Surm: "Ära memmetse! Ära plikatse! Ära hädalda!"

Millised on pikad sõnad? Kartulikrõpsumaailm? Ei tea, ei eruta piisavalt.

Käes on öö, ma pole midagi saavutanud. Teadsin seda juba ette.

Mu ema ostis kunagi raamatu, mis peaks olema mingi unenägude seletamise sisuga. Selline asi tundus mulle kahtlasena. Kas tõesti saab unenägusid seletada? Minu arvates pole need seletamist väärt. Seda asja pidi uurima. Kord nägin unes, et Kirgede tormi Alfonso ajas minuga juttu, ma hüppasin teivast, et mitte tema arvamust kuulda. See oli stiilis.

Mina: Teie siin? Tahate võib-olla minuga õhtustada? Mu lauas on üks koht vaba, mu seksfantaasia jääb hiljaks. Seda ei saa kunagi usaldada. Vahepeal ootad seda terve öö ja see ei tulegi. Palun, istuge!
Alfonso: Tere! Istuksin hea meelega. Need fantaasiad jäävad aastatega lühemaks ja udusemaks. Kui ma kolmkümmend olin, siis ma ärgates isegi ei mäletanud neid. See oli nagu üheöösuhe rohkete ravimitega. Aga tead mida ma arvad? (Kaugelt on näha teivashüppe teivast meie poole liikumas) Ma arvan, et sinul ei ole tarviski fantaseerida... (teivas jõudis minuni)
Mina: Näed, minu peatus! Nägemist!

Ja nii võtan ma teiba oma haardesse ja vuhisen sellega minema püstitades maailmarekordi...kõiges!

Ja kas ma leidsin vastet nendele kujutluspiltidele sellest raamatust? Ei! Kuulsuse kohta oli ainult kirjutatud: "Staariga magamine tähendab, et sa pole oma unistuste kaaslast veel leidnud". wtf!? Unistuste kaaslane. Ma ei maganud Alfonsoga! Närune raamat.

Las ma arvan. Okei, ma saan aru, kuhu see raamat tüürib. Olgu. Ma mõistan. Nii. Ma pakun, et raamatus sõna "preester" juures seisab tähendus: "sul on seksuaalfantaasiad lastega, palun pöörduge arsti poole". Aga parim on ikkagi raamatu alguses julgustavad sõnad: "need unenägude seletused ei ole kindlalt tõestatud." Ja miks see raamat trükiti? Ma ei tea, see sakib.

Lähen ära magama. Homme räägin, mis ma nägin ja mida see tähendab.

Vaba päev

Tere!

Mul on vaba päev, mis peaks olema täis raamatutes tuhnimist ja ei mingit lebotamist, kuid kuna mulle anti ainult üheks päevaks vabadus, siis lebo on leebelt öeldes lemmiktegevuseks. Vabadus! Ja siis ma lesin, vaatan aknast välja. Proovin seda teha lebades, aga aken on liiga kõrgel. Pean tõusma. Taevas on kuidagi tume, lehkab vihmasaju järgi. Telekas mängivad lesbid. Vabadus! Lesbid ei eruta mind põrmugi rohkem kui kõige rohkem erutav asi maamunal. Statistika järgi on selleks abieluettepanek. See mind tõesti ei eruta. Vaba päeva veedan vedeledes, kuid kõik mu ümber töötab nagu veski, tänu loomulikule voolule. Soovin sooja talve algust, et see ikka külmaks ka läheks (murphy), rohkelt kohupiima mu sünnipäevakooki (kohupiima ma ei söö) (murphy) ja kõige tähtsam- ma... (murphy)

Kust kandist sa pärit oled?

Täna, nagu iga teine päev, oli nagu iga teine päev. Tegin toimetusi, mis ikka tehakse tollel päeval, kui keegi tuli minu juurde ja ütles, et kust ma pärit olen? Too tüüp oli naine, kelle irve meenutas teadjat meest/naist, kes kavatseb targutama hakta.

Mina: Ma ei saa tollest küsimuse asetusest aru. See on veider. Kas te olete ülbe?
Irvetav: Noh, kust kandist te olete? Kas põhjast või lõunast. Eesti mastaabis loomulikult.
Mina: Lõunast. Ma olen natukene setu, aga too ei paista eriti välja.
irvetav: Seda ma arvasingi! Kohe aru saada, te kasutasite sõna "too"!
Mina: No...ja! See on eesti keel! Pervo! Kuradi kommunist! Fakin idioot, miks ma ei peaks kasutama sõna "too", kas see on keelu all? Too, too, too!

Naine jooksis nuttes minema. Mõtles vist, et saab mind lolliks teha, et saab minu peal lingvistilist teadmist rakendada, nagu too oleks mingi näitaja.

Jutu mõte, mulle ei meeldi, kuidas pannakse inimene kategooriasse, kui ta kasutab sõna "too", ja siis tehakse veel nägu nagu oleks jube targalt öeldud. Kõik teavad, kus seda sõna kasutatakse.

Teine kord käisin restoranis, kõrval lauas istus mees, kes tellis toitu. Ma kuulasin pealt.

Mees: Kas te saaksite mulle selle kõrvale leiba tuua?
Mina (pöörasin ümber, irve näol): Te olete põhjast, jah? Sööte leiba prae kõrvale. Näed, tundsin kohe ära!

Mees oli segaduses ja sõi oma sõrme ära. Prae kinkis mulle, sest ma olin kavalalt öelnud.

Kingitud spirit, mis kindlasti ei ole religioosne ja kindlasti saadetakse postiga.

Reedel jõudsin ma palju teha. Jõudsin hommikul Tuvikesi vaadata ja mõned tunnid hiljem lummas mind Oprah. Ma jumaldan Opraht. Ta on elav legend. Selle tõestuseks on tema pilt mu wallpaper. Pilt venis natukene välja, sest ta tundub olevat natukene tüse, mitte nagu minu unistustes, ta sale silejalg.

Ega ma varem teda ei fännanudki, aga see hommik oli talle võimatu vastu hakata.
Juba saate algus oli põnev: Oprah ütles, et päeva teemaks on "spirit" inimestes. Hooliva inimesena ta lisas, et see "spirit" ei ole religioosne. "Kas see pole mitte tore?" küsis ta rahva käest. "Jaaaa" ütlesin mina.
Siis tuli esimene külaline, kes hakkas rääkima spirituaalsest "kingitusest", mille me kõik oleme jumala käest saanud. Jüngrid olid vaimustuses. Ma kuulasin kõrvad ammuli.
Siis tuli järgmine tädi ja rääkis oma sisemisest spirituaalsusest. Oprah jüngrid vaimustusid. "Jaaaa!" ütlesin mina. Pärast seda kinkis Oprah kõigidele jüngritele spirituaalsuse raamatu. Minul käskis ta selle osta neti teel. "Jaaa!" ütlesin mina ja toimisin vastavalt (toimisin jaatavalt).
Nüüd ootan juba teist päeva, ei ole veel kohal. Kas sellega juhtus midagi? Miks see kiiremini ei tule? Kas ma võin lõpuks magama minna või pean seni üleval olema, kui raamat minuni jõuab? Ma ei tea.

Muideks, miks on olemas "spirit" ja "soul" ja "hing" ja "vaim"? Sellepärast, et meestel ja naistel ei saa ju sama sisemus olla. Hing on ikka naistel, vaim meestel. Või on see vastupidi? Geist und seele! Geist on ikka mehel.

I love you Oprah! Kingitud hinged. Hah! Sa oled armas.

Pilt mu blogis

Panin siia pildi, sest see on väga sarkasmi täis nägu. See on minu nägu. See on see nägu, millega ma kuulan teie juttu ja pärast seda oman selle. Oman selle ja lasen pankroti, sest see jutt ei kõlba kuhugi.

Noh, oleneb ka jutust, sest mõned blogid, mida olen lugenud, on ka head. Aga asi on põhimõttes!

Vot!

Omatud...
Onju?

Vajuta sidurit ja hoia kaks kätt roolil!

Muideks, käisin pühapäeval libedasõitu tegemas. Oli väga põnev.
Kell üks päeval sõitsin ökot. Õpetaja rääkis, et kui ma tahan mootorratta lube teha, siis pean valmis olema selleks, et õpetaja mulle autoga otsa sõidab. See on täitsa tõsi. Nimelt on neil õigus ohu korral oht kõrvaldada. Kui mootorrattur osutub ohtlikuks, siis on ta oht ja ta tuleb peatada. Kangelaslikult kihutab õpetaja õpilase rattale otsa, et ta maha potsataks. Ohtu enam ei ole. Nüüd võivad kõik õpilase peal trampida.

Igatahes, õppisin ökolt sõitma. Edasi läksin koos Kataga liberajale. See oli põnev. Istusime kahekesi autosse, mina rooli, tema kõrvale. Kahjuks olid ka temal kõik pedaalid. Need on kurjast. Nii me siis kihutasime (40 km/h) libedale jääle, piruetitasime, karjusime, nutsime ja sõimasime. Siis vahetasime kohad- tema sai rooli ja pedaalid. Minul olid ka pedaalid- olgu õnnistatud need asjad! Kordasime kõike.

Õhtul rääkisin emale, et oskan ökolt sõita. Esmaspäeval andis ta mulle auto. Sõitsin ökolt. Täna õhtul helistas ema ja sõimas, et ma olevat ta keskmise kütusekulu liitri võrra suurendanud...

Ma ütlesin, et ta eksib. Väär, väär, väär!

Ahvatlev kalli

Tere!

Üpriski ahvatlev on elada surnud blogis. See on nagu koobas täis vanakraami. Tuletab meelde eelmist nädalat, kui ma käisin täikal. Ema rääkis, et see on asjalik koht. Ei olnud. Seal oli päris palju vana kraami, mis ei tohiks enam eksisteerida. Mul pole midagi antiigi vastu, aga vanad kondoomid ja sipupüksid ei ole just kõige parem kaup. Või olid need lihtsalt prügikastis täika taga? Ma ei tea, sorasin kõikjal, et leida midagi lahedat. Igatahes, jõuame tagasi algusesse, blogi on surnud nagu koobas kus on palju kraami. Aga kajab seal ikka veel. Nüüd kus keegi siin enam ei käi on ahvatlus suur taas alustada siia kraami toomist. See kord siis salakraami. Võimalik, et üks moment lendab KAPO sisse ja üllatab mind oma teadlikusega.

Kapo: "Seis! Kõik paigal! See on haarang!"
Mina: "Tereee! Ma olen siiiiiiin! Kallii!"
Kapo: "Olete kahtlustatud riigireetmises"
Mina: "Te teate. Te loete. Jumal olgu armulik. Kalli!"

- see on minu eesmärk.

Ebaoriginaalne treeningprogramm kui peaksin õppima eksamiteks

Ilm on kehvapoolne ja ma pean õppima. Siiski võtsin kuurist oma jooksujalatsid ja kinnitasin need "lallude" külge nagu reaktiivmootori jalgrattale. Väga ebameeldiv tunne oli. Kohati sellepärast, et ma tunnen ruumis olles eesseisvat külma ja märga väljasolekut. Võtke teadmiseks, et see ei ole mõnus. Läksin kuurist tagasi tuppa, mis jooksujalatsite tõttu oli väga kiire minek ja ehmusin enda kohaloleku pärast- see oli kiire. Igatahes, panin vee tee jaoks keema. See kõlab väga poeetiliselt, kui arvestada, et suundun välja mööda märga teed jooksma ja tänu papudele ma teen seda kiiresti- panen vee keema. Kuid jah, ei, vesi ikka joogitee jaoks.

Varsti tulevad rasked eksamid ja need on selle aasta viimased. Õppimine tuleb edasi lükata, sest on ka tähtsamaid asju, nagu näiteks jooksmine. Hommikul aknast välja vaadates nägi neiut libastumas ja porri plärtsatamas. Ma ei naernud. Nüri huumor oli. Väga ebaoriginaalne ja minu lugejad peaks teadma, et mulle ei paku ebaoriginaalsed naised huvi. Hiljem mõtlesin oma kurva saatuse peale. Kas ka mina lõpetan nii kurvalt, nii ebaoriginaalselt? Ma kardan küll. Kuid õnneks ootab kodus üks soe vesi tee jaoks. No oota sa!

Pean minema jooksma, üldsegi ei taha. Orkut kirjutas täna ilusa teate: "Tee trenni!" nagu ta näeks mu käestläinud vormi. Ma ümar trulla.

Uues korteris, kus naabrid on veidrikud. Mul on nüüd internet

Ma kolisin uude korterisse. See on kohe mu vana korteri juures- kohe kõrvaltänavas. Tundus hea mõte sinna kolida. Nüüd vaatan, et jama värk, see on esimesel korrusel. Muidu see mind ei häirinud, aga naabrid ja nende naabrid ja nende naabrid on natuke kahtlased. Siin elab üks motikagäng! Täies koosseisus. On üks mees, kellel on hästi suured kõrvad. Tänu temale avastasin, et kõrvad on veidrad asjad. Mulle tundub, et nende veidrate kõrvade pärast ei pane ta iialgi kiivrit pähe. Või on see just tagajärg? Igatahes, need on suured.

Ma vaatasin end õhtul peeglist ja otsisin veidraid asju. Tuleb välja, et mul on natuke suur nina.

Eile lendas üks sääsk sinna.

Tundub, et see nädal tuleb hea ja soe. Tegin just zoosemiootika eksami ja see läks üpriski hästi. Homme veel üks ja siis on nädal vaba.

Käisin eile vanaisal külas. Ma ei tea miks.

Talgud ja ühiskondlikud koosviibimised

sakivad!

Esiteks häirib mind sõna "talgud", mis on nii ülekasutatud viimasel ajal (arvestades, et üritus oli pettumustvalmistav). Kui meedia sõnavarasse satub üks uus sõna, siis see leierdatakse nii ära, et sellest saab leierkast. Talgud on minu jaoks tõsine sõna. Nagu näiteks tapatalgud.

Minu pessimistlik ellusuhtumine on ääretult pealetükkiv ja juhtub ka seda, et lausa imestan mõne juurika üle, mille ma rahva varvaste ette peidan. Öeldes seda pean rõhutama, et see sobib hästi kokku minu huumoriga ja raske on märgata joont, kus lõpeb minu huumor ja teise joone algust, et kus algab minu kiuslik pessimism.

Nagu näiteks...nagu näiteks.
Mõned päevad tagasi kõndisin mööda rahulikku Tartut ja unistasin ilusast ilmast ja mõnest heast ideest, et rikkaks saada. Ainuke mõte, mis pähe kukkus oli alustada talgutega. Igatahes, kõndisin mööda mäge alla ja järsku nägin mingeid noori huligaane, kes karjusid tee keskel. "Oi, see on küll räme üllatus!" mõtlesin ja alustasin talgutega, et kuidas saaks neist mööda ilma kokkupuuteta elu pahupoolega. Tõtt öelda ei valdaks mind hirm, kui ma peaksin natukene suhtlema nende karjuvate joodikutega, vaid hoopis kardaksin ma piinlikku vaikust...
Mina (rõõmsameelselt kõnnin mäest alla): "Oi, see on küll rõõmus üllatus! Terekest, poiskad!"
Nemad: "bla-bla-bla-rehahaha" ja muud sellist sodivapodi, sest ma ei oska luuserite keeles kirjutada.
Mina: "...ähäh!"....
Nemad:"..."
Mina: "..."
Nemad: "Tra, mis passid siin!"
Mina: "..."
Nemad: "..."
Mina: "Okei!"

Sellise vestluse vältimiseks otsustasin neid vältida (sõnakordus). Selle pärast pidin kiiremas korras pöörama paremale...paremale...paremale...iga kord seda tehes tekkis sein ette ja ma olin juba nii paremal, et need betoonlõustad seisid jälle minu ees. Kuid nad olid juba nii lähedal, et ma võinuks ühte neist lausa suudelda. Paremale...paremale...Pidin kiiresti tegutsema, et vältida piinliku vaiksut. Lipsasin kiiresti ühe kambapoisi jalge vahelt läbi ja panin jooksu. Siis jõudsin veel suurema kisa juurde. Esimese hooga mõtlesin, et too maha jäänud gäng helistas ja kutsus oma sõbrad kohale, aga siis sain pidama...sest see mõte oli mõeldamatu, kuna see heli tuli eest. Siis kuulsin kedagi karjumas: "Ei, ei! Ma olen öölaulupeol. ÖÖÖÖ LAULUPEOL!....." Piinlik vaikus.
Mulle see üritus ei meeldinud. Kõndisin kiiresti mööda, sest kõik lalisesid nagu memmekad. Siis nägin Toomemäel kahte gängi, kes olid kaklemishoos ja mõtlesin, et issand kui vägivaldne...ja kutsusin politsei. Ise jäin pingile istuma ja vaatama, et kuidas politsei neile peale lendas ja pisargaasiga üle piserdas...või kuidas nüüd öelda...pisardas! Hahaha!

Igatahes jah, segane jutt lühidalt: see leelo peab kunagi lõppema!

Olgu jumal teile armuline ja mina, noor pensionär, ütlen küll kohe ära: olen ikka pessimist küll!
Nii saidki minu tolle päeva talgud läbi. Koju jõudes heidsin magama ja olin õnnelik, et uued talgud külastavad mind juba unes.