Universal Picturesi sõnum maailmale

Inimene on tross. See pole mingi metafoor ega sarnasus, see on reaalsus. otsige mõni inimene, kes pole tross. Kes pole tross on lihtsalt nõme. Nagu...see pole metafoor.

Täna vaatasin filmi ja esimest korda märkasin, et Universal Picturesi logo pole metafoor vaid reaalsus. Suur maailm, peaaegu pool sellest maailmast, kus mina elan, mis hakkab vaikselt helendama. Algul väikselt paaril kontinendil paaris riigis paaris linnas, ja pildi kaugenedes helendab terve maailm. Kas sooviti näidata nende filmide levikut üle maailma, nii et terve planeet kiirgab projektorivalgusest või on need lihtsalt toxilised jäätmed Simpsonite stiilis? Ma kaldun seda teist arvama. Radioaktiivsed ained on varsti vallutanud terve teie maailma...mis arvatavasti ulatub teie varvastest kuni juusteotsteni ja kaugemale see ei küündi, aga ma tõesti kinnitan teile, et Terve reaalne maailm varsti helendab selliselt. Igatahes, pikk jutt lühidalt, Universal Pictures proovib teile midagi öelda. Palun kuulake!

Üldiselt tõmmake lihtsalt put..!

Kas armastus on olemas? Võib-olla, kuid salasõnad on kohe kindlasti!

Täna jäin koju. Kehv on olla. Mõtlesin, et kirjutan teile veel midagi.

Kes...kes siin maailmas mõistaks mind? Kes, peale minu, saab aru, et maailmas on (praegusel hetkel) ainult üks tunne? Kes mõistab selle tunde ürgset tähendust? Kes mõistaks seda inimlikku tunnet? Ühelgi loomal ei ole sellist emotsiooni, sest ühelgi loomal ei ole seda, mis on inimestel...

...ja selleks on FAKIN hansapangaga leping! FAAAAAAAAKKKKKKKKKKKK!!!!!!!!!!

Küsin uuesti, kes tunneb seda sama tunnet....VIIIIIIIIIIHAAAAAAAA!!!! fakin hansapanga vastu!!!!

Eile õhtul tahtsin külastada e-kooli. Selleks pidin sisse logima hansapanga netikeskkonda...ooo jaa, ma kasutan poliitiliselt korrektset väljendit (poliitiliselt ebakorrektne oleks öelda "PORNO URKASSE!!!!"). Igatahes, trükkisin sisse oma kasutajatunnuse. Kirjutasin sisse oma salasõna. Süsteem ütles, et salasõna on vale.

emmm....põhjuseks on vist see, mis juhtus kolm nädalat tagasi...

*Flashback!*

Lähen hansapanga mõnusasse ja sõbralikku keskkonda internetis(kolm nädalat tagasi olin ma süsteemiga täitsa rahul) ja andsin tühja lahtrisse oma kasutajatunnuse, siis sisestasin salasõna. Hansapank ütles, et mu salasõna on aegunud ja see tuleks ära vahetada. Turvalisese tagamiseks.

Mina: "Noo, noo nii. Ma tahan, et mu raha oleks turvalises kohas! Ja hansapank tagab selle turvalisuse! Nooo niii. Ma mõtlen siis parem keerulise salasõna, et mu raha oleks kindlas kohas! Oh, kuidas ma teid, hansapank, armastan! See salasõna on geniaalne, jääb kohe kindlasti meelde...ainult mulle, teistele mitte!"

*Taas eilses päevas.*

Mina: "FAAAAAAAKKKKKKKK!!!!!!!"

Sisestasin kolm korda vale salasõna. Mis edasi saab? Helistasin kliendiabisse. Seal abistatakse kliente ja mina olen nende klient ja nad peavad mind abistama.

Mina: "Tere! Teie olete kliendiabi ja mina olen klient ja ma vajan abi!"

Nad ütlesid mu probleemi kohta midagi sarnast: "Jah, te peate minema meie panka ja seal salasõna ära muutma, muud võimalust ei ole!"

Mina: "FAAAAAAAAKKKKKKKKK!!!!!"

Mu pea hakkas tõsiselt valutama ja muutusin uimaseks. Arvan, et veresoon mu peas lõhkes.

Tormasin vetsu. Häda oli. Rahunesin. Astusin taas arvuti juurde. Lasin mõtetel lennata vabalt...need panid kohe plehku, ei vaadanud isegi tagasi, ja sisestasin salasõna.

Mis osutus õigeks! Hell yeah!!!

Nüüd minu küsimus: Miks peab olema nii palju salasõnu?!?!

Kui istuda päev otsa kodus ja niisama telekat vaadata, näeb väga huvitavaid asju.
Täna nägin hommikust klatšisaadet mingil saksa kanalil. See oli liiga naljakas. Seal oli üks mees, arvatavasti gei, ja naine, arvatavasti seksikas, kuid sügavamale jõudvat infot ta endast ei kiirgand.

Igatahes, nad rääkisid mingist naisest, kes hakkas lesbiks ja küsitlesid inimesi tänavalt. Mis te arvate, millised inimesed on varajasel hommikutunnil ehitusplatsi juures, kuhu nad oma kaameraga läksid?

Matchomehed!

Gei: "No ja mida te arvate geidest?"

Mees...ehm...ma parem ei...kirjuta teile seda vastust...igatahes põgenesid nad kiiresti tagasi stuudiosse, kus arutasid Angeline Joilei lastega seotud probleeme. Ühe lapse ema olevat välja ilmunud ja nõudnud last tagasi. Ja siis tuli teemaks Tom Cruise! Mind ei huvitanud selline saast.

Lõpuks hakkasid nad kohe vägevalt klatšima. See oli liiga...reaalne. Nad sosistasid...vaikselt sosistasid, nagu istuksid kohvikus...ja rääkisid mingist mehest, kes elab mingi tädiga...kes on gei sugulane...ja selle mehe töökoha probleemidest..ja sekselust. Nagu...FAAAAAAAKKKKKK!!!! Ma poleks seda tähelegi pannud, kui nad ei oleks seal vaikselt sosistades rääkima hakanud. Kas nad siis arvasid, et kaamerad ei tööta? Nagu...kõige haigem oli, kuidas nad pead võimalikult kokku panid, et teised ei kuuleks. Neil olid mikrofonid küljes! Kohutav saade, kohutav...kavatsen tunni pärast selle kordust vaadata.

Muideks, see blogi on täiesti aus, siia pole kuidagi fantaasiat kaasatud. See oli tõesti nii!

On raske olla sallitud...ehk veebibeebi tagajärjed...ehk luuserite maailm on kahtlane...ja mind ei sallita seal.

Uuuh, pealkiri tuli väga pikk, aga mulle meeldib, kui see võtab kokku kogu järgneva teksti. Seda saaks lühemalt öelda, aga see kõlaks liiga masendavalt...teie jaoks.

Ma pean leidma uue tegevuse. Mu veebibeebi avastati. Isiklikult arvan, et keegi reetis mu, sest ma ei oska öelda, kuidas kõige tavalisem laps võrgukeskkonnas silma paistab. Ühel ilusal talve rõvedal päeval (Mida? Kumb siis? Eeeh, talv õn rõve) tulid mu ukse taha kaks meest. Ma oletasin, et need on mardisandid ja teesklesin, et mind ei ole kodus. Nad ei vajanud mu korteri soojust või kommide head maitset ja mul polnud tarvis viljaõnne...kui ainult saaks sellist õnne, et oleks võimalik ise viljastada. Kuid see pole tähtis! Jutu mõte on see, et nende kõhud olid täis! Mehed nägid ikka üpris tugevad välja. Arvan, et nende emmed hommikul pakuvad poegadele putru, muidu ei oleks nad nii tugevaks saanud.

Ootasin, et nad ära läheksid, kuid asjata. Täielikud nuhtlused! Lõpuks otsustasin ukse avada...

Võtsin kapist kaks kommi ja läksin uksele. Nüüd tuli kiiresti tegutseda.

Uks lahti

Mina: "Raisk! Võtke! Varganäod!"

Komm lendu.

Uks kinni!

"Osav!" kiitsin end. Kuid nad jätkasid tüütamist. Nüüd juba jutuga.

1 mees: "Me tulime su hüperbeebit vaatama!"
Anto: "Eee, vale korter! Naabrid, proovige naabreid!" Mõtlesin kiiresti varga hädavale välja. Ma teadsin, et naabritel on laps, see kuramuse lontrus karjub pidevalt, nõuab putru. No kes julgeb talle putru toita? Saab veel suureks ja tugevaks. Mehed lasid naabri kellal kõlada.

Naabrinaine: "Tere! Tere! Väga meeldiv! Noh, mul pole teile peale küpsiste midagi anda!" Asi ei olnud ainult minus, mardisandid hirmutavad terveid naabreid ka. Ma mõtlesin, et naine! sul on kodus karjuv laps ja sina mõtled küpsiste ära andmisele! Anna beebi ära!
1 mees: "Tere! Kas teil elab hüperbeebi?"
Naine: "Nooo! Kas nüüd teda kohe hüperbeebiks nimetada!"
1 mees: "Üks kuu vana! Oskab kümmet keelt. Armsa välimusega. Pooldab Soomes toimunud massimõrva!"
Naine: "Noo! Armas ta on kindlasti. Ja geenius ka!" Aga mina teadsin, et nad räägivad minu Raibertist! Vaadake, mul ei ole last. Nii ma tegin endale veebibeebi Raiberti. Minu Raibert on ülitark. Esimese nädalaga õppis ta väitlemise ära. Ta diktsioon on täiuslik, ta on ülitugev ja megakena. Noh, nagu minagi. Ma kasutasin teda viimasel ajal oma vaadete välja ütlemiseks, sest teised veebibeebid tõesti kuulasid teda, aga minu sõbrad seda ei tee...Igatahes, naabrite laps viidi minema! Lubati kunagi tagasi tuua! Tehakse paar katset tema peal. Ja mu veebibeebi kaotati. Öeldi, et sellist last pole olemas!

Igatahes, on tarvis uut tegevust. Valisin selleks Runescape-imise. Kõik algas väga huvitavalt, tegi läbi tutoriali leveli ja muutsin end imekenaks...välimuse poolest. Kui mind lasti teiste sekka, läks kõik vett vedama. Vett veati kohe kapaga. Kohe kahe kapaga! Kõik ümberringi kaklesid ja surid. No mis maailm see on ilusa minu jaoks? Õppisin süüa tegema ja puust asju meisterdama. Püüdsin kala ja kogusin raha. Ubercool! Kõik ümberringi kaklesid ja surid. Konte oli terve level täis. Lõpuks jooksin sohu ja hakkasin hiiglaslikke rotte tapma. Uuuu, hiiglaslikud rotid! Mu mõõk oli suur ja oli võimas ja mu kilp oli peaaegu sama armas, kui mu nägu, sest see peegeldas. Tapsin tuhandeid ämblikke ja hiiri ja orke. Olin mänginud tund aega, kui üks tegelane (runescape ise juhtis teda, ta polnud tavaline mängija) otsustas mu lihtsalt ära tappa! Dude, see on alatu, kui runescape ise otsustab, et sa oled liiga lahe, et meiega mängida ja tapab mu ära! See on alatu! Ta oli mingi vangivalvur...arvas vist, et põgenesin vanglast, sest olla nii ilus, nagu mina, on kuritegu! Jah, nii lühikeseks mu elu seal jäigi. Fakin runescape!

Tõmmake kõik pu...!

Ps! See polnud ropp sõna. Teiseks ütlen, et tegelikult ei võetud naabri laps ära! Kõik on korras! Minust tulevad ainult tühjad sõnad.

Ära ütle midagi naljakat

Paar nädalat tagasi sai õpetaja Paidega räägitud. Tema on see onkel, kes annab mulle kirjandusega seotud tunde. Tõsine jutuajamine oli. kestis ainult pool minutit, aga kõik sai öeldud. Ta alustas kohe väga ründavalt, ütles, et ma ei oska kirjutada. Ei saanud vastu vaielda, tõesti ei tule see asi välja. Edasi ta väitis, et ma kasutan ainult lihtlauseid, mis on põhimõtteliselt õige...

Kata on mu täielikult unustanud. Helistan talle vahepeal. Mul polegi talle midagi öelda, rohkem harjumuse pärast helistasin. Ega ta eriti rääkida ei tahagi, ta pidevalt selle noormehega koos, nüüd enam ei tule msnigi. Nojah, ma arvan, et sellel noormehel tuleb parem trummari karjäär kui minul kirjutamise alal, nii et Katal vähemalt muretsemiseks pole põhjust.

Vaheajal peaks Tallinnas ära käima. Sõber kutsus. Ütles, et ma peaks jälle oma luulet lugema. Ei viitsi eriti, sest pole midgi uut kirjutanud. Kes teab, millal jälle pastakas kätte ronib ja mu tähelepanu nõuab. Vaikselt ta juba vihjab, meelitab oma ilusa kujuga ja tühi paber mõjub nii atraktiivselt. Võtaks kohe mõlemat. Paidel on täitsa õigus, ega ma kirjutada oskagi. Neljandas klassis ütles mu klassijuhataja, et mul pole mõistust, mul selle asemel hoopis saepuru. Saepuru jah...vahepeal on seda nii palju, et peab osakese paberile puistama. Minu jaoks näeb see täitsa kena välja, kõigi nende teiste luuletajate südamete kõrval. Natuke saepuru sekka on täitsa nauditav, või mis? Neljandas klassis pidin luuletust lugema. Selle peale saigi õpetaja vihaseks. Lugesin kogu aeg kaks rida korraga, õpetaja ütles, et võta ühe kaupa. Kaupa? Kaupa ta vist tahtis tõesti, käskis kena lause mõtte tükkideks hakkida.

Paidel on õigus jah.

Täna tahtsin ps2 mänge internetis mängia. Registreerisin oma konsooli ära ja jäin ootama, et mis juhtub. Midagi ei juhtunud. Mõtlesin, et mis jama on. Manualis oli kirjutatud, et saan tasuta plaadi. Plaat jäi tulemata. Vähemalt praeguseni, kolm tundi hiljem, pole seda kohale jõudnud. Kui homseks ei ole kohal, siis kutsun tv3 siia, las nemad nuputavad selle müsteeriumi kallal natuke.

Mõtlesin, et peaks kirjutama järjejutu. Sama nõmeda nagu iga teine järjejutt siin planeedil...reidipedede hulgas. Mõtlesin, et reit on nii välja surnud (oh õnnistust), et selle võib vabalt täis oksendada. Nii siis alustasingi. Esimene osa on rohkem nagu sissejuhatus, et tegelasi tundma õppida. Ega sellele üle kolme osa kohe kindlasti ei tule. Võimalik, et üle ühe osa ei tulegi. Kes seda teab? Ei tea keegi.

Igatahes, ma proovisin natuke tõsisemat juttu ajada. Võimalik, et kirjutasin jälle ainult lolli juttu. Mõte kogu aeg kordas mulle, et ära kirjuta midagi naljakat ega tobedat. Noh, tobe on suhteline mõiste.

Head und:)

Ei oska enam midagi öelda.

Pühapäeva õhtu. Mulle meeldivad pühapäeva õhtud, sest sellele järgneb pühapäeva öö ja siis esmaspäeva hommik. Väga huvitav järjekord. Kirjutasin kirjandit. Sai valmis. Lugesin raamatut. Sai loetud. Reede päeval käisin auto järel. Laupäeval sõitsin sellega maale ja kasisin puhtaks. Kasisin auto puhtaks nagu mitmeid kümneid aastaid tagasi tulid eurooplased eestlasi õpetama. Kuidas? Nii:

Puhas eurooplane: Jüri, situ sinna!
Jüri oli juba põõsa taga püksid maha tõmmanud.
Jüri: Mida, mida?
Puhas eurooplane: Kaeva auk! Situ sinna!
Jüri tõmbas vihaselt püksid üles ja võttis labida kätte.
Puhas eurooplane: Valgustasin raisa ära!

Minagi valgustasin oma autot. Tutvustasin talle igasugu puhastusvahendeid. Õpetasin, et ta pole prügimägi, viskasin kõik prahi minema, pärast veel põletasin ära. Pesin klaasid puhtaks ja tõmbasin tolmuimejaga tolmu temast. Sai täitsa kenaks. Nüüd on ta valgustatud.

Kirjutasin kirjandit. Sai valmis. Lugesin raamatut. Sai loetud. Puhastasin autot. Sai puhtaks. Elasin oma elu. Sai elatud.

Väike masendus, aga kõik on korras. Ma olen kunstnik!

Eelmine nädalavahetus (ei tea kuupäeva. Keda kuupäevad huvitavad? Mind mitte!) käisin Elvas. Käisin Otepääl ka. Asi oli selles, et mu kasuisa osales pühapäeval rattamaratonil. Ma proovisin olla hea ristiinimene ja läksin kaasa elama.

Arvan, et hästi tähtis on oma vigadest õppida...Te kindlasti mõtlete, et mis vead mul on? See ei ole otseselt minu viga. See on lihtsalt minu laiskus. Mõtlesin eelmine nädalavahetus, et ei tasu enam laisk olla. Peab asju ikka ise tegema! Te kindlasti ei mõista, et mis kuradi juttu ma siin ajan. Oodake natuke...oodake, küll te siis mõistma hakkate. Küll te siis mu kunsti hindama hakkate! Mitte hindama nagu hindeid andma, rohkem ikka austama!

Kuid selle jaoks peame ajas natuke rändama. (okou...flashback!). Võtame kõik oma mobiili kalendrid välja ja lähme ajast tagasi eelmise aasta jooksumaratonini. Saite hakkama? Tublid! (Kes ei saanud, need ei tohi edasi lugeda!)
Emme: "Kus digikas on? Ma teen teist pilti!"
Mina: "Seal kapi peal."
Oh mind lolli küll. Ma andin fotoka emme kätte. Tahate seda viga visuaalselt näha? Palun!



Njah...pilt räägib enda eest. Muideks, see seal pildil olen mina!

Jah, üldiselt ei tohiks kellelegi minu perest fotokat anda, aga ma olen suht kindel, et pildistan oma emast paremini. Hell yeah!

Jätkame looga. Et siis tagasi eelmisesse nädalavahetusse.

Hommikul aeti seitsme ajal ülesse. Keegi oli teinud makarone ja laualt vahtis vastu paar banaani. Tohoh! Banaanid? Huvitav...Aga need olid sinna ainult minu mõnitamiseks pandud! Ma ei tohtind neid isegi puutuda! Mida? Korteris on banaanid, aga mina ei tohi neid puutuda? Kes ma nende arvates olen? Mees, kes suudab ei öelda banaanile? Enda kaitseks peaks mainima, et banaan tõesti kutsus mind käperdama. Kui on banaani, siis mul on õigus teda puutuda!...jätke see meelde!

Igatahes, jõudsime paari tunniga, ehk siis vist üheksaks, Otepääle. Mõtlesin, et mida banaanid kodus teevad... Mind tabas üllatus, kui kasuisa avas oma spordikoti ja võttis välja kaks banaani. Kuradi alatu tegu!
Kasuisa: "Need tulevad starti. On hea, saab energiat sõiduks!"
Mina: "Nael kummi!"
Sõnusin ta stardi ära. (Huvitav fakt, kasuisal läks enne starti kumm katki. Maagia? Saatus? Juhus?)
Ühes käes banaanid, teises käes kiiver...ühest asjast pidi ta loobuma.
Kasuisa: "Näe, hoia banaane!"
Mina? Hoian banaane? Yes, sir!
(kümme minutit stardini)
Kasuisa: "Enam ei jõua neid süüa. Söö ise, kui tahtmine on!"

Te oleks pidanud mu nägu nägema...oot. Üks moment. See oli selline:



Jah...

Kolm tundi hiljem jõudsime Elvasse. Hakkasin kohe ette valmistuma kasuisa finišiks. Digikas käes ja mõte peas, ruttasin metsa vahele, aga mitte häda pärast, vaid et leida parim koht kust saaks pilti teha. Tegin proovipildi...



...et päris pilt tuleks hea välja.

Kükitasin põõsas tervelt tund aega, siis hakkas igav. Õnneks oli mul kaamera ja õnneks olen ma kunstik.
khm...Selle teose nimi on: "Mehed ninaga"



Post-modernism? Ei tea. See post-modernism on mulle üldse võõras asi. Mina kujutan ette, et see on stiilne naine, kes seisab posti juures. Kas panin täppi? Kes teab!

Teiseks pildistasin mööda tuhisevaid rattureid, kes sõidavad nii kiiresti, et kaamera...nagu...näete?



Olin olnud juba natuke üle tunni valves. Kohe-kohe pidi kasuisa minuni jõudma. Olin nii palju pildistamist harjutanud, ja tänu sellele enesekindel, et võiks need pildid ka kinnisilmi ära teha! Jah! Seda ma kavatsesingi teha! Panna silmad kinni, et oleks põnevam pidlistada. Tavaliselt foto tegemine on amatööride jaoks!

Ja sealt kasuisa tuligi. No nii! Aeg silmad kinni panna!

Saingi pildi tehtud!



Aiiiiii! Nüüd jäin küll hiljaks! Ladna, tuli kiiresti joosta teise punktini, kasuisa sõitmisest kiiremini, et uuesti saaks pildistada. Jookse! Jookse! Jookse! Kohal! Nüüd kiiresti silmad kinni ja korralik pilt, siit sa tuled!



Kurat! Miks nüüd nii? Mis ma valesti tegin? Oota! Sealt tuleb veel üks tuttav! No selle saan küll hästi pildile!

möh? Aga kuhu pilt jäi?

Ma ei mõistnud asja. Mingil põhjusel ei tulnud need pildid head välja! Miks? Mis toimub? Kuhu mu kunstniku hing kadus?



Panin selle pildi väikselt, sest see tõsiselt haige:D

Nagu paksud tüdrukud vajavad rohkem armastust, vajavad kunstnikud rohkem uneaega. Tagasiteel magasin ja proovisin oma kunstiannet seal lihvida.



Ps!Kui täiesti aus olla, siis ma ei mõista pilte õiget pidi rotateida siin....nii et need on viltu. Kui keegi mõistab, siis palun valgustagu mind ka!

Otsin aretajat!

Mul oleks tarvis mingit t-särki. Ma ei tea kust oleks võimalik see endale soetada. Mul oleks veel mingied asjandusi tarvis. Näiteks: prille, xboxi, kummikomme, papusid, pükse, tüdrukut...ja veel miljon erinevat asja.

Siis tabas mind mõte. Aretajad ju aretavad...hmmmmm. Liiga keeruline oleks otsida kõiki neid asju. Need asuvad liiga erinevates kohtades! Aga kui mul oleks aretaja, siis ta võiks aretada ühest asjast...või kahest..või koguni kolmest erinevast asjast need miljon asja. Aretagu mulle t-särk ja püksid korraga. Ei tea kui raske saaks olla kummikommide aretamine. Paned kaks kummikommi ühte ruumi ja nad tulevad...ühena välja.

Nüüd tuleks ainult aretaja leida. Ma panen lehte kuulutuse. Mul on tarvis mingit hariduseta tüüpi(võib olla ka tüdruk, siis pole tarvis mulle ekstra tüdrukut aretada. Ainult tuleks talle mõistus tekitada), sest siin pole teadusega midagi peale hakata. Teadus ainult peataks minu asjade aretamist! Mis loll jutt see on, et päike võtab ka läbi pilvede! Või veel hullem...kui aretaja ütleb, et mingi asi pole võimalik. Minu asjade aretamise juures on kõik võimalik! See on esimene ja ainuke reegel minu asjade aretamise juures.

Ta saab endale ilusa töökoha nimetuse ka. "Minu asjade aretaja!". Igatahes, kui kellelgi on veel soovi, siis öelgu mida ta tahaks endale...ja ma aretan koos oma aretajaga.

Ps! Merli, lähme juba väljaaa, mul on meeletult igav!

Öösel juhtus nii...

Viimasel ajal pole ma ühegi inimesega näost näkku rääkida saanud. Kuidagi üksik tunne on. See eest olen juttu ajanud koera, kassi ja ossidega. Vaikselt usun, et olen jõudnud Ace Ventura tasemeni loomadega suhtlemises...ma lausa mõistan neid!

See mõistmine ja kõrgel tasemel suhtlemine viis mind eile öösel täbarasse olukorda. Kell oli umbes kolme paiku, mu taskulambil polnud patareisid ja ma olin keset paksu metsa ära eksinud. Koer jooksis ka ära. Fakin hell! Ma ei hakka teile sellest rääkima, et kuidas ma suhtlemises nii mööda panin. Mul on piinlik sellest rääkida. Mis juhtus, see juhtus. Ma oskan ainult öelda, et kuradi koer! Kuradi lontrus, kavaldas mind nii üle!

Ma kartsin...ma olin paanikas! Mida te teeks, kui satuksite keset ööd, keset metsa, keset keerulist eluperioodi(puberteediiga)? Hakkasin siis mingis suunas jooksma, ise karjusin koera nime, et äkki tuleb tagasi. Läks natuke üle poole tunni, kui ma avastasin jälle tee ja jõudsin koju. Koer oli ikka kadunud. Jätsin siis värava lahti ja läksin ise magama. Hommikul kell kuus ärkasin ülesse ja nägin seda saatana sigitist akna all magamas. Või see tahab veel süüa?

Ma tundun endale liiga naiselik...

Nojah, ma pole eriline macho kunagi olnud. Muidu ei oleks midagi, aga ma elan momendil ühe kassiga koos. Ta käis kunagi arsti juures ja tal lõigati midagi. Ma narrisin... Nüüd on see kiisu natukene suurem juba. Noh, selline tüse lontrus!

Ta häirib mind. Ma tunnen ennast liiga naiselikuna tema kõrval. See värk ei ole normaalne! Tihti, väga tihti, juhtub nii, et ta tuleb hilja õhtul koju, endal nägu verine ja nõuab süüa. Ma loomulikult näitan oma iseloomu ja sõiman teda natuke. Selle peale ta ainult turtsub....va siga selline! Mhh, hakkab jälle pihta. Tegelikult ma ei tahtnud nii rääkida, aga see kass sunnib! Ma arvan, et tal on mingid jedi-võimed. See on üübergei!

Täna ta pikutas aknalaual ja ma hiilisin vaikselt ligi. Noh, tahtsin teda üllatada. Olin täitsa aknalaua alla jõudnud ja hüppasin järsku välja, endal käed jalad harkis, et tunduda jubedam. See talle ei meeldinud...virutas mulle nii üle kupli, et pilt lendas tasku. "Midaaaaaaa!!!" mõtlesin ma endamisi valust nuttes. Ta on liiga mehine! Ma ei kannata seda!

Tere, minu nimi on Anto!

*Ma olen alati tahtnud end tutvustada väikese lapsena. Sest ma olin väiksena armsam ja rääkisin...armsamat juttu. See pole kindel fakt. Praegu lihtsalt tundub nii. Sellepärast sooviksin, et te loeks järgnevat tutvustust lapse häälega...armsa lapse häälega.*

Tere! Minu nimi on Anto! Ma käin...kõrges klassis. Ma olen täiskasvanu. Mulle meeldib...jalutada....mängida. Mul oli jalgratas, aga ma sain suureks. Mulle ei meeldi vihm. Praegu sajab vihma ja...ja...ja ma pean toas istuma. Ma ei taha haigeks jääda, sest praegu pole kool...i. Mul on teisi asju ka. Mu sõbral on ka teisi asju. Mu sõbral on roosa tuba, oma koer, kolmikud sõbrad, peeglid, hea välimus, kartulikrõpse, sest ta emme töötab tehases, tiik, saun, klaver, kitarr, pikad kohevad juuksed, suur lohe...mul on ka üks asi. Mul on lemmik. Tema on juba suur! Mul on veel üks asi. Mul on...veel üks asi. Mul on telefon. Jah. Mul on veel üks asi. Mul on blogi. Blogisse ma kirjutan. Mul on veel üks asi. Mul on rates konto. Seal ma ka kirjutasin blogi. Ma kolisin ära. Mul ei jäänud ükski sõber maha. Kairi on siin ja...Merli on siin. Siin on hea.

*Jah. Selliselt juhataks sisse siinse blogimise. Ärge mu juttu tõsiselt võtke. Siin blogis on koos nii reaalsus kui ka...mu fantaasia. Ja nad on omavahel kõvasti seotud, et mõni inimene ei mõistagi. Valetama siin ei hakka. Lihtsalt see mis päriselt juhtus on seotud sellega, mida ma tollel momendil, kui päriselt juhtus, mõtlesin. Jah.*