Ma loodan, et mõni inimene satub seda lugema. See on üpriski tähtis jutt.
Emotsioonid on minu jaoks midagi müstilist. Me jagame neid loomadega, need on ürgsed. Loomad tunnevad nagu meiegi.
Kultuuri vundament on loodud loogilise mõtlemise abil. Mis meid loomadest eristab on sümboli olemasolu. Sümbol on midagi abstraktsemat kui loogika, kuigi see käib loogilist rada pidi ja omab struktuuri. Sümbol on inimese mõtlemise aluseks. Ideaalse mõtte mudel, kui te minu arvamust küsite. Sümbol...sümboolne...tähenduslik.
Joostes pidevalt loogika sümboolsel rajal leian, et kõige tähtsam on siiski emotsioon. See, mis meile kohe alguses kaasa anti. Ma loodan, et tulevikus on minu loogilistest tegudest välja kumamas emotsiooni tugev energia. Ma ei mõtle hetkel ainult naerust ja nutust ja muudest sellistest emotsioonidest. Mõtlen rohkem ikka sümbolist.
Nüüd asetasin emotsiooni kultuuri keskmesse. Ürgne haritud keskkonda.
See teema võib tunduda juba läbi mälutuna, kuid tekib tunne nagu inimesed elaksid mälutuna.
Majanduskriis on kätte jõudmas ja selle saabumine on sobilik. Me peaks selle vastu võtma tervituste ja paari "hurraaaga". Põhjuseks just emotsioon, mille see kaasa toob.
Sümboleid võiks võtta tervikuna kui elusat olendit. Majandus, poliitika või kõige mõistvam näide- keel. Inimkeel elab oma elu, raske on teda sundida muutuma. Ta muutub siis, kui on paras aeg. Samas pole inimese keel üles ehitatud ka vokaalidele ja häälitsustele- see on üles ehitatud tähendusele. Miks suhtlevad kurt-tummad sama struktuuri põhjal kui meiegi, kuigi nad ei kuule ega suuda rääkida? Neil ei ole sõnu nagu meil, neil on viiped. Keel on midagi, mis pole lihtsalt häälitsemine...keel on kommunikatsioon. Sama võime öelda ka majanduse kohta. Majandus väljus kontrolli alt. Tarbimist, nagu tarbiti, poleks vaja olnud. Seda mõeldes mõelge emotsioonide väärtustamisele.
Ma pole patriootlik inimene. Ma tunnen häbi meie riigi pärast. Kuigi patriotism on emotsioon, mõistan ma selle hukka. See on samasugune emotsioon nagu uue asja omamine. See mõjutab inimest nagu jumal, kuivatades silmaringi kokku nagu viinamarja. Maailma majandus vajab innovatiivseid lahendusi, nagu meie riikki. Kuid me ei saa võrrelda nii erinevaid asju, olgugi et nad sõltuvad üksteisest.
Majandust tuleb süstida uutsete lahenduste ja ideedega. Taas kord võidutsevad kõige riskantsemad otsused, energia ja paindlikus.
Riigi tasandil hakatakse mõistma inimese väärtust. Majanduse jalule saamine sõltub juba üksikinimestest ja tema vastuvõtuvõimest. Lõpuks hakkab Eestis kehtima kuldne mõte: "Klient on kuningas"- meie ühiskond peab selleni jõudma, see otsustab tulevase saatuse. Kuigi jah, olgem ausad, lõpuks hinnatakse klienti üle ja tekib taas probleem- uus kriis on käsil. Selle jaoks kriisid ongi- me seame oma väärtushinnangud ümber.
Jõuame tagasi emotsioonideni. Kui tähtsateks need tulevaste sündmuste juures osutuvad? Ma tõsiselt loodan, et inimese heaolu väärtustamine tõuseb. Öeldes seda, ma ei tea mingit teist võimalust, et inimesed veel kunagi üksteisest hoolivad, kui ei sünni katastroofi. Loodame siis, et kriis tuleb magus ja ma saan lõpuks elada riigis, mille üle võin uhke olla.
Seni aga võiks me kõik edasi alahinnata tunnet...
Wednesday, November 26, 2008
Monday, October 20, 2008
Need on märgid, mida tuleks arvesse võtta.
Täna hommikul ma ärkasin ja läksin otsejoones kaalule, sest eile sai ära söödud üks suurem praad. Astusin kaalule ja numbreid ei tulnud ette. Ei, ühtegi numbrit ei tulnud ette.
Täna hommikul astusin kaalule ja kaal ainult naeris mulle näkku. See pole esimene kord, kui mul midagi sellist juhtunud on...kuid see on esimene kord, kui mu ustav abiline Kaal seda tegi.
Ma avastasin, et minu külmkapp on väga hästi seotud mu kõhuga. Juhul, kui mul on kõht tühi, ei leia ma oma külmkapist isegi juustuviilu. Loomulikult ei tea, milline ta on siis, kui mul kõht täis on, sest mis mõttega minna külmkapi kallale täis kõhuga? Tänapäeval ei tohi enam laristada.
Võttes arvesse need kaks asja, pole üldsegi imestada, et mind sõjaväkke ei võetud. Kuid ma saaksin täitsa heaks raamatupidajaks.
Ma pean varsi seminari jooksma. Praeguseni pole ma seda seminariteksti veel uurima hakanud, kuid ega sellega kiiret ka pole. Mul on veel meeles üks Barthesi raamat ja ma loodan, et me just mõnda seal käsitletud teooriat uurime.
Ma avastasin, et "suhteliselt" ja "suhe" on lahedad sõnad. Lahedad nagu eriti hästi läbi mõeldud. Kui nüüd vaatama hakata, siis suhe on mingi kahe asja vaheline seos. Suhte saab lammutada laiali seotuteks osadeks. Suhteliselt aga on ka mingi arvamus. "Suhteliselt hästi". Selle tegevuse ja minu vaheline suhe on hästi. Kõlab geniaalselt.
Veel üks asi, mida ma märkasin, on see veider komme lukustada oma abielu või suhe posti külge kuhugi silla peale! Nägin just hiljuti üht koera, kes sellise tabaluku peale lihtsalt kuses! Mõtlesin öösel minna ja seda sama teha, pildistada ja netti laadida, ehk saata isegi neile, kes selle sinna panid, et kõik saaksid aru, mis ühiskondlik otstarve sellel on! Ma arvan, et kõige geniaalsem äriidee oleks teha selliste "abielumärkide" juurde avamisbüroo. Sest kunagi nad lahutavad...ja kui siis nende abielu on lukus...
Teisena tuleks teha uus seadus, et kes iganes oma tabaluku sinna kinnitab, see ei saa enam oma abielu lahutada. Sest see on kindel märk sellest, et see abielu kestab.
Mis fakin idiootne idee on üldsegi lukustada oma abielu? Fakin haige! Avatus on abielu juures ju tähtis asi. Kõik on lukus. Inimesed hoiavad enda ette. No palun!
Võtame kõik nüüd arvesse:
Ma hakkan jälle jooksmas käima, te ei pane enam neid tabalukke postide külge, et loomad saaks sinna kusta, ja ma lähen täis külmkappi vaatama.
Täna hommikul astusin kaalule ja kaal ainult naeris mulle näkku. See pole esimene kord, kui mul midagi sellist juhtunud on...kuid see on esimene kord, kui mu ustav abiline Kaal seda tegi.
Ma avastasin, et minu külmkapp on väga hästi seotud mu kõhuga. Juhul, kui mul on kõht tühi, ei leia ma oma külmkapist isegi juustuviilu. Loomulikult ei tea, milline ta on siis, kui mul kõht täis on, sest mis mõttega minna külmkapi kallale täis kõhuga? Tänapäeval ei tohi enam laristada.
Võttes arvesse need kaks asja, pole üldsegi imestada, et mind sõjaväkke ei võetud. Kuid ma saaksin täitsa heaks raamatupidajaks.
Ma pean varsi seminari jooksma. Praeguseni pole ma seda seminariteksti veel uurima hakanud, kuid ega sellega kiiret ka pole. Mul on veel meeles üks Barthesi raamat ja ma loodan, et me just mõnda seal käsitletud teooriat uurime.
Ma avastasin, et "suhteliselt" ja "suhe" on lahedad sõnad. Lahedad nagu eriti hästi läbi mõeldud. Kui nüüd vaatama hakata, siis suhe on mingi kahe asja vaheline seos. Suhte saab lammutada laiali seotuteks osadeks. Suhteliselt aga on ka mingi arvamus. "Suhteliselt hästi". Selle tegevuse ja minu vaheline suhe on hästi. Kõlab geniaalselt.
Veel üks asi, mida ma märkasin, on see veider komme lukustada oma abielu või suhe posti külge kuhugi silla peale! Nägin just hiljuti üht koera, kes sellise tabaluku peale lihtsalt kuses! Mõtlesin öösel minna ja seda sama teha, pildistada ja netti laadida, ehk saata isegi neile, kes selle sinna panid, et kõik saaksid aru, mis ühiskondlik otstarve sellel on! Ma arvan, et kõige geniaalsem äriidee oleks teha selliste "abielumärkide" juurde avamisbüroo. Sest kunagi nad lahutavad...ja kui siis nende abielu on lukus...
Teisena tuleks teha uus seadus, et kes iganes oma tabaluku sinna kinnitab, see ei saa enam oma abielu lahutada. Sest see on kindel märk sellest, et see abielu kestab.
Mis fakin idiootne idee on üldsegi lukustada oma abielu? Fakin haige! Avatus on abielu juures ju tähtis asi. Kõik on lukus. Inimesed hoiavad enda ette. No palun!
Võtame kõik nüüd arvesse:
Ma hakkan jälle jooksmas käima, te ei pane enam neid tabalukke postide külge, et loomad saaks sinna kusta, ja ma lähen täis külmkappi vaatama.
Wednesday, September 17, 2008
Värvid, värvid, need kaunid (ja mitte nii kaunid) värvid!
Viimasel ajal seostuvad mingid mälestused just värvidega. Mitte ainult kauged mälestused, vaid ligemad ka. Väga veider. Nädala eest olin Maarjaga väljas ja hästi külm oli. Kole külm. Ja pime. Öö oli. Ja nüüd kui järgi mõelda, siis kõik tundus väga kollane. Kakaod sai joodud. Väga meeldivad on rahulikud õhtud, mis pole mustad.
Öeldes seda, kui palju sõltub värvist mälestuse säilivus? Või kuidas ta meile meelde jääb- heana või halvana? Kollane on igati positiivne värv. Hmm.
Öeldes seda, kui palju sõltub värvist mälestuse säilivus? Või kuidas ta meile meelde jääb- heana või halvana? Kollane on igati positiivne värv. Hmm.
Monday, September 8, 2008
On gängid, on röövid ja on sokid!
Muideks, kas te teadsite, et umbes aasta tagasi tapeti Moskva pargis ära üks koer? See kutsa läks paha aimamatult parki jalutama ja järsku hüppas talle kaela üks orav...siis teine ja siis kolmas...ja lõpuks oli neid terve fakin gäng!
Loomad võtavad vaikselt üle inimeste käitumist. Praeguses kontekstis alatult rünnata. Lõpuks juhtub selline asi eestis...mõne teise loomaga, tänu mõnele teisele gängile. Näiteks nagu...nagu...näiteks nagu kiisuga, keda ründab kodutute kamp, aga mitte nälja pärast vaid õelusest. Ma arvan, et sellist asja saab takistada. Mitte ainult öeldes: "ei, vanamees tänavalt, ära näksi selle kiisu pisikest käpakest, mis nii armsalt taeva poole sirutab, sest ta just ringutab end!" Tegelikult on olemas ka kõuts, aga kodutud ei saaks suurest isasest jagu, nii et nad proovivad seda pisikest armast kiisut, kelle nimeks võiks olla näiteks Printsess, ära süüa!
Kuidas me saaks sellist asja takistada?
Mina kavatsen hakata inimesi paljaks röövima. Ei!
See ei kõla sellena, mida ma teha kavatsen. Ma mõtlen tegutseda järgmiselt:
Tundmatu ohver: "Ohhooo! Kui ilus ilm! Mingi tuvi lendab ringi! Mingid puud on värvilised! Mingi tüüp ähvardab mind relvaga! Appi! Mis sa teed selle mikseriga?"
(mu relvaks on mikser, mis on levinud köögiese. Miks mikser? Sest nii on mugavam. Kõik võivad seda poest osta. Kõik, kes mikseri ostavad, on perenaised, või see vähemalt kingitakse perenaisele, ja sellepärast ei mahu ma hiljem kahtlusaluste nimekirja. Stereotüübid ruulivad! Tänu sellele ma ei pea kandma ka maski.)
Mina ehk röövel: "Ohver, ole tasa! See on rööv! Võta jalanõud jalast! Anna sokid siia?"
Jep, ma röövin nende sokid! Pärast kingin need sokid kodututele ja siis nad mõtlevad, et inimesed hoolivad neist ja nad jätavad meid rahule. Lisaks sellele saavad ohvrid endale huvitava loo, millega kekutada ja no olgem ausad, kellel meist ei oleks üleliigseid sokke, mis muidu ei leiaks iialgi kasutust!
Kõik ainult ühiskonna heaolu nimel!
Parimate soovidega,
Teid röövinud perenaine!
Loomad võtavad vaikselt üle inimeste käitumist. Praeguses kontekstis alatult rünnata. Lõpuks juhtub selline asi eestis...mõne teise loomaga, tänu mõnele teisele gängile. Näiteks nagu...nagu...näiteks nagu kiisuga, keda ründab kodutute kamp, aga mitte nälja pärast vaid õelusest. Ma arvan, et sellist asja saab takistada. Mitte ainult öeldes: "ei, vanamees tänavalt, ära näksi selle kiisu pisikest käpakest, mis nii armsalt taeva poole sirutab, sest ta just ringutab end!" Tegelikult on olemas ka kõuts, aga kodutud ei saaks suurest isasest jagu, nii et nad proovivad seda pisikest armast kiisut, kelle nimeks võiks olla näiteks Printsess, ära süüa!
Kuidas me saaks sellist asja takistada?
Mina kavatsen hakata inimesi paljaks röövima. Ei!
See ei kõla sellena, mida ma teha kavatsen. Ma mõtlen tegutseda järgmiselt:
Tundmatu ohver: "Ohhooo! Kui ilus ilm! Mingi tuvi lendab ringi! Mingid puud on värvilised! Mingi tüüp ähvardab mind relvaga! Appi! Mis sa teed selle mikseriga?"
(mu relvaks on mikser, mis on levinud köögiese. Miks mikser? Sest nii on mugavam. Kõik võivad seda poest osta. Kõik, kes mikseri ostavad, on perenaised, või see vähemalt kingitakse perenaisele, ja sellepärast ei mahu ma hiljem kahtlusaluste nimekirja. Stereotüübid ruulivad! Tänu sellele ma ei pea kandma ka maski.)
Mina ehk röövel: "Ohver, ole tasa! See on rööv! Võta jalanõud jalast! Anna sokid siia?"
Jep, ma röövin nende sokid! Pärast kingin need sokid kodututele ja siis nad mõtlevad, et inimesed hoolivad neist ja nad jätavad meid rahule. Lisaks sellele saavad ohvrid endale huvitava loo, millega kekutada ja no olgem ausad, kellel meist ei oleks üleliigseid sokke, mis muidu ei leiaks iialgi kasutust!
Kõik ainult ühiskonna heaolu nimel!
Parimate soovidega,
Teid röövinud perenaine!
Monday, September 1, 2008
Tagasi teie juures!
Suvi oli hea!
Ma jõudsin lõpuks ometi koju tagasi ja võin rahulikult taas teiega vestelda.
Suvi oli hea tõesti. Samas ka väga jabur ja üpriski absurdne. On palju otsusi, mida ma poleks tohtinud langetada ja nende tagajärjed on olnud...noh...suhteliselt dramaatilised. Ei, dramaatilised ei sobi siia. Ma ütleks, et need on olnud romantilised. Mitte selle sõna kommertslikus mõtes.
Jõudsin tagasi koju, nagu juba mainisin. Ammu pole kirjutanud ja oskused selles valdkonnas hakkavad kaduma. Umbes sama kiirusega nagu mu raha. Jah, ma olen ametlikult pankrotis. Tegelikult ei ole pankrot mu väikesele firmale veel välja kuulutatud, sest nii mõnigi klient pole oma raha veel üle kandnud...igatahes, nüüd istun oma arvutilaua taga, lürbin vaikselt teed (teades, et mul pole sentigi) ja mõtisklen, et kurat, suvi oli hea! Jabur, aga hea!
Eile oli mu emal sünnipäev ja ma pidin Maarjalt paar kroonikest laenama. Halb tunne oli. Ma pean selle kuidagi heastama. Kahju, et tal on selline kaaslane, kes tihti unistab liiga suurelt. Loodame, et ta pole väga pahane.
Jep, mul polnud isegi emmele kingituse jaoks raha.
Kuid hetkel on hea olla. Arvatavasti sellepärast, et mu ralliauto on valmimas. Jep, sinna kogu mu viimane raha läkski. Ehk näete mind kunagi mingis külas, mingil tühisel võistlusel viimasele kohale pürgimas. Ilma naljata.
Ford veel sõidab. Eile sai veel sõidetud Tartu poole. Täpselt meetrike enne Tartu piiri otsustas ta streikima hakata ja lõpetas mu suve sümboolse ülekuumenemisega.
Ma võtan hoo maha ja hakkan teiega normaalselt suhtlema. Ehk siis- head lugemist! Kohtume homme!
Teie üdini vaene tudeng,
Antomaat!
Ma jõudsin lõpuks ometi koju tagasi ja võin rahulikult taas teiega vestelda.
Suvi oli hea tõesti. Samas ka väga jabur ja üpriski absurdne. On palju otsusi, mida ma poleks tohtinud langetada ja nende tagajärjed on olnud...noh...suhteliselt dramaatilised. Ei, dramaatilised ei sobi siia. Ma ütleks, et need on olnud romantilised. Mitte selle sõna kommertslikus mõtes.
Jõudsin tagasi koju, nagu juba mainisin. Ammu pole kirjutanud ja oskused selles valdkonnas hakkavad kaduma. Umbes sama kiirusega nagu mu raha. Jah, ma olen ametlikult pankrotis. Tegelikult ei ole pankrot mu väikesele firmale veel välja kuulutatud, sest nii mõnigi klient pole oma raha veel üle kandnud...igatahes, nüüd istun oma arvutilaua taga, lürbin vaikselt teed (teades, et mul pole sentigi) ja mõtisklen, et kurat, suvi oli hea! Jabur, aga hea!
Eile oli mu emal sünnipäev ja ma pidin Maarjalt paar kroonikest laenama. Halb tunne oli. Ma pean selle kuidagi heastama. Kahju, et tal on selline kaaslane, kes tihti unistab liiga suurelt. Loodame, et ta pole väga pahane.
Jep, mul polnud isegi emmele kingituse jaoks raha.
Kuid hetkel on hea olla. Arvatavasti sellepärast, et mu ralliauto on valmimas. Jep, sinna kogu mu viimane raha läkski. Ehk näete mind kunagi mingis külas, mingil tühisel võistlusel viimasele kohale pürgimas. Ilma naljata.
Ford veel sõidab. Eile sai veel sõidetud Tartu poole. Täpselt meetrike enne Tartu piiri otsustas ta streikima hakata ja lõpetas mu suve sümboolse ülekuumenemisega.
Ma võtan hoo maha ja hakkan teiega normaalselt suhtlema. Ehk siis- head lugemist! Kohtume homme!
Teie üdini vaene tudeng,
Antomaat!
Monday, July 28, 2008
Vahepost pikamaa sõidus
Käisin väiksel ringreisil. Sõitsin Tartust Narva, Narvast Rakverre, Rakverest Tallinna, Tallinnast Haapsallu, Haapsalust Pärnusse, sealt Läti (see juhtus kogemata), siis Võrru, siis Setumaale ring peale ja lõpuks tagasi Tartu. Loomulikult käisin ka kõik vahepealsed kohad läbi ja ligiduses olevad vaatamisväärsused. Ööbisin telgis võimalikult privaatsetes kohtades. Naabreid ei olnud üldse. Ehk kunagi pajatan pikemalt.
Igatahes, jõudsin tagasi täna. Pärast seda otsustasime Maarjaga kinno minna. Vaatasime Pimeduse rüütlit. Või nagu normaalne inimene ütleks: "Batmani!" Me lugesime ajalehest, et see on nagu uus tase filminduses ja imdb-s tõusis see esimesele kohale skoori põhjal. Sellest tulenevalt pääses ta ette Ristiisast! Minu lemmikfilmist! Seda asja ma lihtsalt pidin nägema.
Pettumus oli meeletult suur. Kahe tunnine film tundus kestvat neli tundi. Äktsionit oli palju. Lõpus jooksis Batman nagu väike lilla politsei eest. Väike poiss veel nuttis ja küsis, et miks ta jookseb. Nad vist lõikasid välja viimased sõnad. Miks ta jookseb nii homolt!
Igatahes, pole mõtet norida pisikeste detailide kallal. Lugu oli isegi hea. Võib rahule jääda. Aga film oleks pidanud olema lühem ja natuke vähem ameerikalik. Mina tahaks teada miks keegi ei ole mõelnud Batmani lahedamaks muutmisele. Tema kõide lahedam aksesuaar koomiksis ja multikas on pimedus. Miks seda filmidesse ei kanta üle? Filmides on ta ikka mingi latex kostüümis ringi tõmblev mees. Natuke rohkem varju ja keepi, mis varjaks kogu ta keha ja see tegelaskuju oleks ka kinolinal lahe. Igatahes, valgusega pandi puusse ja loomulikult ka montaaziga. Jama film.
Nüüd on paar päeva pausi tegemistest. Lauale on kogunenud hulk luuletuste mustandeid ja algseid visandeid, mis vajavad tähelepanu ja nende kõrval on hunnik raamatuid, mis anuvad lugemist.
Muideks, sain ülikooli sisse. Semiootika ja kulturoloogia. Vestlus oli, sain kutsesobivuses 100 punkti. Brrrrrap!
Lähme magama.
Igatahes, jõudsin tagasi täna. Pärast seda otsustasime Maarjaga kinno minna. Vaatasime Pimeduse rüütlit. Või nagu normaalne inimene ütleks: "Batmani!" Me lugesime ajalehest, et see on nagu uus tase filminduses ja imdb-s tõusis see esimesele kohale skoori põhjal. Sellest tulenevalt pääses ta ette Ristiisast! Minu lemmikfilmist! Seda asja ma lihtsalt pidin nägema.
Pettumus oli meeletult suur. Kahe tunnine film tundus kestvat neli tundi. Äktsionit oli palju. Lõpus jooksis Batman nagu väike lilla politsei eest. Väike poiss veel nuttis ja küsis, et miks ta jookseb. Nad vist lõikasid välja viimased sõnad. Miks ta jookseb nii homolt!
Igatahes, pole mõtet norida pisikeste detailide kallal. Lugu oli isegi hea. Võib rahule jääda. Aga film oleks pidanud olema lühem ja natuke vähem ameerikalik. Mina tahaks teada miks keegi ei ole mõelnud Batmani lahedamaks muutmisele. Tema kõide lahedam aksesuaar koomiksis ja multikas on pimedus. Miks seda filmidesse ei kanta üle? Filmides on ta ikka mingi latex kostüümis ringi tõmblev mees. Natuke rohkem varju ja keepi, mis varjaks kogu ta keha ja see tegelaskuju oleks ka kinolinal lahe. Igatahes, valgusega pandi puusse ja loomulikult ka montaaziga. Jama film.
Nüüd on paar päeva pausi tegemistest. Lauale on kogunenud hulk luuletuste mustandeid ja algseid visandeid, mis vajavad tähelepanu ja nende kõrval on hunnik raamatuid, mis anuvad lugemist.
Muideks, sain ülikooli sisse. Semiootika ja kulturoloogia. Vestlus oli, sain kutsesobivuses 100 punkti. Brrrrrap!
Lähme magama.
Thursday, July 17, 2008
Ma pole naljakas, Maarja...oo Maarja! Albumit peaks tegema hakkama. Ei, mehed! Minek on ukse taga!
Päris palju on juhtunud väga lühikese aja jooksul. Ei ole isegi aega kõigest kirjutada.
Ma avastasin, et see humoristi asi ei sobi ikka. Politsei pidas mind kinni ja tegi ühe võimsa 1200 kroonise trahvi. Ma sõitsin 30 mõjupiirkonnas 50ga. Tuleb tõdeda, et käitusin valesti, kuid see juhtus asulavälisel teel, peateest kõrval ja vihmase ilmaga. Mingi suvalisel kolkateel passib politsei. No on ikka asjapulk. Igatahes, mul oli suht hea tuju, sest ma polnud terve öö maganud. Väike surin käis peas. Politsei kutsus mind autost välja...
Anto: "Härra politseionu...ma ületasin kiirust!"
Härra Politseionu: "Dokumendid palun. Või nii, esmane juhiluba! Kus on autol märgistus?"
Mis fakin märgistus? Kas ta tõesti mõtles vahtralehti?
Anto: "Siin kusagil ta oli. Enne sõitma hakkamist märgistasin ära. Lasin koeral ka veel märgistada. Asi on vist vihmas. Ma võin uuesti märgistada!"
Härra Politseionu: "Poiss! Roni autosse!"
Mina istusin rahus autosse. Tagaistmele, et mitte suuremat sehkeldust kaela saada.
Härra Politseionu: "Ei! Vale auto! Meie autosse!"
Anto: "Oooooo!"
Ronisin oma masinast välja, istusin nende omasse. Onkel pani mind seletuskirja kirjutam, kõigepealt luges mu õigused ette.
Ma ei teadnud, mida sinna kirjutada. Politseionkel ütles, et ma võin ükskõik mida sinna kirjutada.
Hmmm...
Ma proovisin end tagasi hoida...ja sellepärast kirjutasin lühidalt: "Olen teiega nõus, härra politseiülem!" Ja viskasin allkirja ükskõikselt alla.
Samal ajal tegin väikse eksperimendi. Pidin kirjutama vähemalt viiele paberile oma allkirja. Eksperiment seisnes selles, et ma kirjutasin igasse kohta oma allkirja erinevalt. Kohe täitsa erineva käekirjaga.
Politsei arvates ei olnud see naljakas. Ähvardas mind vanglaga. Kuid juba on hilja! Allkirjaad antud, enam tagasi ei saa!
Teisena mainiks ära, et mul on nüüd midagi tüdruku taolist. Eile öösel kell kolm sõitsime Jõgevale, et sealt leida statoil. Ärge küsige miks seda tarvis oli. Igatahes, teel, täitsa metsa sees nägime mingit kogu. OOot...
...võtame hoo natuke maha.
Mul on tüdruk?
Jah.
Teel, täitsa metsa sees?
Metsa sees on tee, kus saab autoga sõita.
Olgu, jätkame!
Nägime mingit kogu. Me arvasime, et see on põder või karu või metssiga. Selline tõsiselt pirakas oli! Ma ütlesin Maarjale, et ta ärgu muretsegu, et ma just hommikul sõin taldrikutäie putru ära! Jõudu oli mul küllaga. Kuid siis...lähemale jõudes ja hoo peaaegu maha võttes. Ehk siis...ma pidurdasin ja me jäime peaaegu seisma....avastasime, et see ei olnud põder ega metssiga ega karu, va mesikäpp, kellel koon on meepurgis, mille ta varastas mesinikult, kes hooletult jättis purgi ja tossupuhurimasina õuele. Karu loomulikult märkas seda ja käis nende asjadega korra tarede juures ära. No on tüüp!
Aga ei! See ei olnud ükski neist! Nähes, mis elukas see oli, lisasin nobedasti kiirust ja palusin jumalat, et ta meid hädast välja aitaks. Kes see seal teel siis oli?
Muideks, ma tahan teha ühe albumi. Muusika albumi. Põhjuseks on see, et hetkel on väga sobiv aeg. Kas muusikaalbum või netist tõmmatav luulekogu. Mõlemad on head variandid. Igatahes, tahan seda teha sellepärast, et kavatsen kohe välja kolida ja huvitav on dateerida sõnadega selline muutus.
Oot! Mida? Kas teid...tõesti veel huvitab, kes oli tee peal? No ladna, ladna, ladna!
Jõudes kogule ligemale, nii et valgus paistis selle peale, avastasime, et selleks oli...kell kolme öösel, keset metsa ja tee peal...teismeliste gäng!
Nad hääletasid...
Fakin hell!
Selleks polnud ma valmis.
Pääsesime veel! Kuid tagasi sõites, kolm tundi hiljem, olid teismelised veel seal. Me lehvitasime neile...nad näitasid keskmist näppu vastu. Luuserid!
Ma avastasin, et see humoristi asi ei sobi ikka. Politsei pidas mind kinni ja tegi ühe võimsa 1200 kroonise trahvi. Ma sõitsin 30 mõjupiirkonnas 50ga. Tuleb tõdeda, et käitusin valesti, kuid see juhtus asulavälisel teel, peateest kõrval ja vihmase ilmaga. Mingi suvalisel kolkateel passib politsei. No on ikka asjapulk. Igatahes, mul oli suht hea tuju, sest ma polnud terve öö maganud. Väike surin käis peas. Politsei kutsus mind autost välja...
Anto: "Härra politseionu...ma ületasin kiirust!"
Härra Politseionu: "Dokumendid palun. Või nii, esmane juhiluba! Kus on autol märgistus?"
Mis fakin märgistus? Kas ta tõesti mõtles vahtralehti?
Anto: "Siin kusagil ta oli. Enne sõitma hakkamist märgistasin ära. Lasin koeral ka veel märgistada. Asi on vist vihmas. Ma võin uuesti märgistada!"
Härra Politseionu: "Poiss! Roni autosse!"
Mina istusin rahus autosse. Tagaistmele, et mitte suuremat sehkeldust kaela saada.
Härra Politseionu: "Ei! Vale auto! Meie autosse!"
Anto: "Oooooo!"
Ronisin oma masinast välja, istusin nende omasse. Onkel pani mind seletuskirja kirjutam, kõigepealt luges mu õigused ette.
Ma ei teadnud, mida sinna kirjutada. Politseionkel ütles, et ma võin ükskõik mida sinna kirjutada.
Hmmm...
Ma proovisin end tagasi hoida...ja sellepärast kirjutasin lühidalt: "Olen teiega nõus, härra politseiülem!" Ja viskasin allkirja ükskõikselt alla.
Samal ajal tegin väikse eksperimendi. Pidin kirjutama vähemalt viiele paberile oma allkirja. Eksperiment seisnes selles, et ma kirjutasin igasse kohta oma allkirja erinevalt. Kohe täitsa erineva käekirjaga.
Politsei arvates ei olnud see naljakas. Ähvardas mind vanglaga. Kuid juba on hilja! Allkirjaad antud, enam tagasi ei saa!
Teisena mainiks ära, et mul on nüüd midagi tüdruku taolist. Eile öösel kell kolm sõitsime Jõgevale, et sealt leida statoil. Ärge küsige miks seda tarvis oli. Igatahes, teel, täitsa metsa sees nägime mingit kogu. OOot...
...võtame hoo natuke maha.
Mul on tüdruk?
Jah.
Teel, täitsa metsa sees?
Metsa sees on tee, kus saab autoga sõita.
Olgu, jätkame!
Nägime mingit kogu. Me arvasime, et see on põder või karu või metssiga. Selline tõsiselt pirakas oli! Ma ütlesin Maarjale, et ta ärgu muretsegu, et ma just hommikul sõin taldrikutäie putru ära! Jõudu oli mul küllaga. Kuid siis...lähemale jõudes ja hoo peaaegu maha võttes. Ehk siis...ma pidurdasin ja me jäime peaaegu seisma....avastasime, et see ei olnud põder ega metssiga ega karu, va mesikäpp, kellel koon on meepurgis, mille ta varastas mesinikult, kes hooletult jättis purgi ja tossupuhurimasina õuele. Karu loomulikult märkas seda ja käis nende asjadega korra tarede juures ära. No on tüüp!
Aga ei! See ei olnud ükski neist! Nähes, mis elukas see oli, lisasin nobedasti kiirust ja palusin jumalat, et ta meid hädast välja aitaks. Kes see seal teel siis oli?
Muideks, ma tahan teha ühe albumi. Muusika albumi. Põhjuseks on see, et hetkel on väga sobiv aeg. Kas muusikaalbum või netist tõmmatav luulekogu. Mõlemad on head variandid. Igatahes, tahan seda teha sellepärast, et kavatsen kohe välja kolida ja huvitav on dateerida sõnadega selline muutus.
Oot! Mida? Kas teid...tõesti veel huvitab, kes oli tee peal? No ladna, ladna, ladna!
Jõudes kogule ligemale, nii et valgus paistis selle peale, avastasime, et selleks oli...kell kolme öösel, keset metsa ja tee peal...teismeliste gäng!
Nad hääletasid...
Fakin hell!
Selleks polnud ma valmis.
Pääsesime veel! Kuid tagasi sõites, kolm tundi hiljem, olid teismelised veel seal. Me lehvitasime neile...nad näitasid keskmist näppu vastu. Luuserid!
Sunday, June 15, 2008
M6te loeb! Ilma m6tteta j22b 1n1mene j2nn1!
Kohutav kogemus, mida peaks teistega jagama. Mina kirjutan sõnumit. Just laadisin 50 krooni kõneaega. Kirjutan sõnumi ära, hiljem helistan. Enam raha telefonis polegi. Mida perset toimus? Toimus see, et iga õ tähe eest maksin ma topelt. Nii proovitaksegi meie keel hävitada. Ma juba kardan kõiki täpilisi ja loogelisi tähti kasutada. Rääkimata siis kapsarauast. issand, kuidas ma nüüd tööd saan teha, kui kapsaraudagi ei julge kasutada!
Barbar Anto!
Iseloomustagem paari sõnaga barbarit (jah, sellest tuleb väga fioloofiline sissekanne). Mina nimetaksin barbariks kedagi, kes ei sobi süsteemi ja keda hinnatakse vääralt. Barbar on nagu Mässaja...ainult geima nimetusega. Barbar on nagu alamklassi luuser, kellel pole kohta, kuhu kuuluda. On ka erandeid nagu näiteks barbar Conan ja Barbie(ma lihtsalt pidin neid sarnaseid sõnu segamini ajama, sest olen humorist).
Kurat, nüüd ma jõudsingi selle õige teemani ja oleks natuke veider jutustada edasi seda barbari lugu...aga tulla siis tagasi humoristi juurde...et fakk. Kumma tee ma siis valin? Räägin teile humoristi loo kiiresti ära. Ma loodan, et te jõuate veel natuke jälgida.
Okei, siit see tuleb.
Valmis?
Ma tahan saada koomikuks. Mitte sellepärast, et ma oleks nii naljakas või midagi, aga mul on tõsiselt igav. Ma olen juba kolm stand-up äkti välja mõelnud.
1. seisneb selles, et mustanahalised elavad Aafrikas
2. seisneb selles, et inimesed, kes proovivad end videokaamera eest varjata jäävad alati lindile ja väga tobedalt. Isegi kui nad proovivad end varjata kaamera taha.
3. on...lihtsalt...
Mul tuli meelde fakt, et meie suguvõsas ei osata teha korralikult pilte, nagu oli näha mu rattamaratoni sissekandest, ja nalju...nalju.
Fakk. See...tuli ootamatult. Kuidas ma seda tean?
Flashback
Vanaisa: "Tead, Ando, sa tead seda nalja, mida ma sõjaväes tegin?"
AnTo: "Ei, Ätt. Räägi mulle see nali, mida sa sõjaväes tegid?" (halb näitlemine sinu mõtetes...hah!:D)
Vanaisa: "Üks, kaks, politsei, kolm, neli...ja siis veel. See oli saksa keeles. Mina olen juba vana, ma ei mäleta seda!"
Flasforward...paar aastat, kuid mitte veel tänapäeva.
Vanaisa: "Anton! Poiss, ma olin metsavend! Siis me olime seal punkris ja ma tegin nalja. Sa seda nalja tead? Üks, kaks...(hahahaaa).(edasi ta ei jõudnudki. Tuleb välja, et see nali muutus tema jaoks iga päevaga järjest naljakamaks).
Nagu näha olen ma neetud. Neetud on hea sõna. Loe neetud lõpust alguse poole. Du teen! Nagu...inglise keeles!
Igatahes, jah, tagasi loo juurde. Mu vanaisa on täiesti hulluks läinud. Vanaema enam ei ole ja teate küll milliseks üksikud inimesed muutuvad. Paranoilikud ja kuiva (peaaegu et olematu) huumoriga. Kui ma olin kord kuu aega üksinda suvilas, siis ma kirjutasin ühe laulu karust, kes ehitas tuumapommi. Hea laul oli...hea laul...hea mälestus.
Kuid vanaisa on võtnud endale sihiks Kommunistlik Eesti hävitada. Mingil põhjusel arvab ta, et muuseumid on salaorganisatsioon. Ta tahab, et ma ühineksin muuseumide liiduga ja hakkaks juhatama vägesid. Ja see ei ole nali! See on tõsiselt ta soov!
Nüüd tagasi selle alguse juurde, et miks ma olen barbar Anto. Sest ma olen heidik!:P
n00b oled!
Ma nüüd mõtlen oma koomiku-asju välja. Kuid ärge muretsege, ma sain kirja Euroopa Liidust selle superkangelase asjus. Sellest kunagi hiljem. Juttu ikka jätkub.
Kurat, nüüd ma jõudsingi selle õige teemani ja oleks natuke veider jutustada edasi seda barbari lugu...aga tulla siis tagasi humoristi juurde...et fakk. Kumma tee ma siis valin? Räägin teile humoristi loo kiiresti ära. Ma loodan, et te jõuate veel natuke jälgida.
Okei, siit see tuleb.
Valmis?
Ma tahan saada koomikuks. Mitte sellepärast, et ma oleks nii naljakas või midagi, aga mul on tõsiselt igav. Ma olen juba kolm stand-up äkti välja mõelnud.
1. seisneb selles, et mustanahalised elavad Aafrikas
2. seisneb selles, et inimesed, kes proovivad end videokaamera eest varjata jäävad alati lindile ja väga tobedalt. Isegi kui nad proovivad end varjata kaamera taha.
3. on...lihtsalt...
Mul tuli meelde fakt, et meie suguvõsas ei osata teha korralikult pilte, nagu oli näha mu rattamaratoni sissekandest, ja nalju...nalju.
Fakk. See...tuli ootamatult. Kuidas ma seda tean?
Flashback
Vanaisa: "Tead, Ando, sa tead seda nalja, mida ma sõjaväes tegin?"
AnTo: "Ei, Ätt. Räägi mulle see nali, mida sa sõjaväes tegid?" (halb näitlemine sinu mõtetes...hah!:D)
Vanaisa: "Üks, kaks, politsei, kolm, neli...ja siis veel. See oli saksa keeles. Mina olen juba vana, ma ei mäleta seda!"
Flasforward...paar aastat, kuid mitte veel tänapäeva.
Vanaisa: "Anton! Poiss, ma olin metsavend! Siis me olime seal punkris ja ma tegin nalja. Sa seda nalja tead? Üks, kaks...(hahahaaa).(edasi ta ei jõudnudki. Tuleb välja, et see nali muutus tema jaoks iga päevaga järjest naljakamaks).
Nagu näha olen ma neetud. Neetud on hea sõna. Loe neetud lõpust alguse poole. Du teen! Nagu...inglise keeles!
Igatahes, jah, tagasi loo juurde. Mu vanaisa on täiesti hulluks läinud. Vanaema enam ei ole ja teate küll milliseks üksikud inimesed muutuvad. Paranoilikud ja kuiva (peaaegu et olematu) huumoriga. Kui ma olin kord kuu aega üksinda suvilas, siis ma kirjutasin ühe laulu karust, kes ehitas tuumapommi. Hea laul oli...hea laul...hea mälestus.
Kuid vanaisa on võtnud endale sihiks Kommunistlik Eesti hävitada. Mingil põhjusel arvab ta, et muuseumid on salaorganisatsioon. Ta tahab, et ma ühineksin muuseumide liiduga ja hakkaks juhatama vägesid. Ja see ei ole nali! See on tõsiselt ta soov!
Nüüd tagasi selle alguse juurde, et miks ma olen barbar Anto. Sest ma olen heidik!:P
n00b oled!
Ma nüüd mõtlen oma koomiku-asju välja. Kuid ärge muretsege, ma sain kirja Euroopa Liidust selle superkangelase asjus. Sellest kunagi hiljem. Juttu ikka jätkub.
Sunday, April 27, 2008
Pealkiri, sest eelmistele unustasin kirjutada...ehk peksa, kuid ära pedetse
Täna käisin poes. See polnud mingi eriline poeskäik, see ei oleks tegelikult isegi mainimist väärt, sest ma ostsin ainult kartuleid, hapukoort, muud jura ja paar muna.
Kõndisin siis poodi, millest pole tarvis isegi rääkida. Mainima küll peaks, sest miljöö tutvustamine on väga tähtis. Kurat, praeguseks olen juba liiga pikalt sellest poeskäigust seletanud. Tegelikult polnud see mingi tähtis sündmus!
Tähtis oli see, et ma nägin tee kõrval, muru peal, kaklemas kaht poissi. Vaatasin kaugelt, et poisid lausa peksavad rusikatega, kohe tõsine lööma käis. Oli alles põnev. Astusin ligemale ja jäin vaatama, et kes siis kolki saab. Kuid...pikema vaatluse tulemusel avastasin, et nad ei kaklegi...
Nad kallistasid! Pikali murul ja kallistasid!
Mina: "No kuulge, poisid! Lõpetage nüüd ära!"
Pidin neid takistama!
Kõndisin siis poodi, millest pole tarvis isegi rääkida. Mainima küll peaks, sest miljöö tutvustamine on väga tähtis. Kurat, praeguseks olen juba liiga pikalt sellest poeskäigust seletanud. Tegelikult polnud see mingi tähtis sündmus!
Tähtis oli see, et ma nägin tee kõrval, muru peal, kaklemas kaht poissi. Vaatasin kaugelt, et poisid lausa peksavad rusikatega, kohe tõsine lööma käis. Oli alles põnev. Astusin ligemale ja jäin vaatama, et kes siis kolki saab. Kuid...pikema vaatluse tulemusel avastasin, et nad ei kaklegi...
Nad kallistasid! Pikali murul ja kallistasid!
Mina: "No kuulge, poisid! Lõpetage nüüd ära!"
Pidin neid takistama!
Thursday, March 20, 2008
Väga väsinult alustan tänast blogimist. Vaheajal oli plaanis võimalikult palju õppida ja lugeda, kuid kahjuks on see raskeks osutunud. Nimelt pidin kiireimas korras oma uue hästi vana Fordi korda putitama. See töö tundus täiesti ebareaalne ja -olgem nüüd ausad- väga ebahuvitav. Nii et ma ei hakka pikemalt seda tegevust kirjeldama. Varsti tuleb ülevaatus ja eks siis näha ole, kui metsas see aparaat on.
Kujutasin seda üleeile juba ette.
Ülevaataja härra: "Ooo, mis asi see veel on?"
Mina: "No mis te nüüd lolli nalja teete! Ise olete tuhandeid autosid üle vaadanud ja nüüd esitate sellise küsimuse?"
Ülevaataja härra: "Agas sellist asja näen ma esimest korda!"
Mina: "Kurat, mees! Mis sa siin norima hakkad! Ise ju meisterdasin!"
Ülevaataja härra: "Mis asi see siis ikkagi on?"
Mina: "Mees, mul pole teie idiootsete naljade jaoks aega...nagu te ise ei näeks, mis see on! (Ma olen valmis talle juba üle kupli lajatama...nagu ta ise ei näeks, mis see on. On tarvis mõntitada)
See on kook! Teile! Ilusasti vahukoorega täidetud! Terve öö meisterdasin! No kas lasete auto nüüd läbi ja teedele?"
Nii see umbes vist toimuma hakkab!
Aga ärme sellest enam räägi... Soovisin siin anda väikese hinnangu mu väiksele Fordile!
Ford Escort- mootori võimsus olematu, kole kere, veel hullem värv, seest haiseb!
Paar päeva olen ringi sõitnud ja head muljet pole veel jätnud.
Esiteks vahetavad käigud oma asukoha. See tähendab, et kolmas käik on harva samal kohal, kus ta eelmine kord oli. Liigub! Jookseb ringi nagu oleks elus! Aga sellega harjub ära.
Ma olen juba selle...valget värvi kastiga, mida mõned inimesed võivad kereks nimetada, väga kenasti ära harjunud. Mulle on see isegi meeldima hakanud. Voolujoonelisus on puudu..ja katuseluuk laseb natuke läbi...kuid õnneks lisab rooste autole vajaliku isikupärasuse. Isikupärasus või isik on pärakus? Selles autos- vist ikka pärakus!
Ära mõnita!
Okeeeei...
Kuid kere ja käigud ei ole selle auto juures kõige hullemad asjad. Oh ei, need on isegi meeldivad ja pakuvad lõbusaid hetki nii autos istujaile kui ka kaasliiklejaile.
Veel hullem selle auto juures on näiteks radikas. Radikas, mis nõuab pidevat tähelepanu ja on ülekuumenemise äärel iga kord, kui auto käivitada. Selle põhjuseks on vana süsteem...vana aegunud süsteem! Igatahes, kui alati veepudelit kaasas kanda ja kliimaseadmed põhjas hoida, pole ülekuumenemisohtu..või on hästi minimaalne.
Aga selle auto hääl...vaikne ja vinguv. Mitte vaikne nagu "nurrub nagu kass" vaid vaikne nagu "ma kohe-kohe suren ära...gäääääghhh"
Minu arvates on see armas!
Miks ma üldsegi sõidan selle masinavärgiga? Sest mulle meeldib! On raske leida huvitavamat autot, mille keerulised probleemid hoiavad mind pidevalt valves...ja hirmus.
Selles autos...on kerge olla stiilne. Õigemini, selles autos oleks isegi tavaline metsast leitud tokk stiilne. Lihtsalt see auto on niiiii ebastiilne, et selle kõrval tunduvad kõik asjad niiiiii fakin stiilsed!
Ja kuidas võtaks kokku auto süvaanalüüsi?
Loomulikult sõnadega: "Kas tahate selle koogi kõrvale ka rohelist teed?"
Kujutasin seda üleeile juba ette.
Ülevaataja härra: "Ooo, mis asi see veel on?"
Mina: "No mis te nüüd lolli nalja teete! Ise olete tuhandeid autosid üle vaadanud ja nüüd esitate sellise küsimuse?"
Ülevaataja härra: "Agas sellist asja näen ma esimest korda!"
Mina: "Kurat, mees! Mis sa siin norima hakkad! Ise ju meisterdasin!"
Ülevaataja härra: "Mis asi see siis ikkagi on?"
Mina: "Mees, mul pole teie idiootsete naljade jaoks aega...nagu te ise ei näeks, mis see on! (Ma olen valmis talle juba üle kupli lajatama...nagu ta ise ei näeks, mis see on. On tarvis mõntitada)
See on kook! Teile! Ilusasti vahukoorega täidetud! Terve öö meisterdasin! No kas lasete auto nüüd läbi ja teedele?"
Nii see umbes vist toimuma hakkab!
Aga ärme sellest enam räägi... Soovisin siin anda väikese hinnangu mu väiksele Fordile!
Ford Escort- mootori võimsus olematu, kole kere, veel hullem värv, seest haiseb!
Paar päeva olen ringi sõitnud ja head muljet pole veel jätnud.
Esiteks vahetavad käigud oma asukoha. See tähendab, et kolmas käik on harva samal kohal, kus ta eelmine kord oli. Liigub! Jookseb ringi nagu oleks elus! Aga sellega harjub ära.
Ma olen juba selle...valget värvi kastiga, mida mõned inimesed võivad kereks nimetada, väga kenasti ära harjunud. Mulle on see isegi meeldima hakanud. Voolujoonelisus on puudu..ja katuseluuk laseb natuke läbi...kuid õnneks lisab rooste autole vajaliku isikupärasuse. Isikupärasus või isik on pärakus? Selles autos- vist ikka pärakus!
Ära mõnita!
Okeeeei...
Kuid kere ja käigud ei ole selle auto juures kõige hullemad asjad. Oh ei, need on isegi meeldivad ja pakuvad lõbusaid hetki nii autos istujaile kui ka kaasliiklejaile.
Veel hullem selle auto juures on näiteks radikas. Radikas, mis nõuab pidevat tähelepanu ja on ülekuumenemise äärel iga kord, kui auto käivitada. Selle põhjuseks on vana süsteem...vana aegunud süsteem! Igatahes, kui alati veepudelit kaasas kanda ja kliimaseadmed põhjas hoida, pole ülekuumenemisohtu..või on hästi minimaalne.
Aga selle auto hääl...vaikne ja vinguv. Mitte vaikne nagu "nurrub nagu kass" vaid vaikne nagu "ma kohe-kohe suren ära...gäääääghhh"
Minu arvates on see armas!
Miks ma üldsegi sõidan selle masinavärgiga? Sest mulle meeldib! On raske leida huvitavamat autot, mille keerulised probleemid hoiavad mind pidevalt valves...ja hirmus.
Selles autos...on kerge olla stiilne. Õigemini, selles autos oleks isegi tavaline metsast leitud tokk stiilne. Lihtsalt see auto on niiiii ebastiilne, et selle kõrval tunduvad kõik asjad niiiiii fakin stiilsed!
Ja kuidas võtaks kokku auto süvaanalüüsi?
Loomulikult sõnadega: "Kas tahate selle koogi kõrvale ka rohelist teed?"
Sunday, March 16, 2008
Superkangelastest kurikaelaks, uriiniproovist hullumaja suunas...
Minu superkangelaseks hakkamise idee sai ootamatu pöörde, mis oli minu jaoks...ka ootamatu. Ummm...nojah, eksamil saaks sellise lause eest hindeks "alaväärsus-kompleks".
Igatahes, tõesti juhtus nii, et saatsin Euroopa Liidule projekti koos olukorra kirjeldusega ja sooviga miskit muuta. Nemad seda asja ei mõistnud. Ei, tähendab, nad mõistsin, aga mitte nii nagu mina. Nemad mõistsid hukka, nagu kristlastele kohane, nagu demokraatiale kohane, nagu juhtivatele persoonidele omaks saanud. See tegi...tuju väga kehvaks.
Nad ei rahasta mu projekti ainult ühel põhjusel...põhjus on sama ürgne kui kultuur. Sama läbi-nämmutatud kui tükk leiba vaestemajas. Põhjuseks on eetika! Tundub, et tänapäeval ei rahastata inimesi, kelle motiivid ei ole puhtad ja -nad ise väidavad seda- inimesele, kes plaanib maailma vallutada.
Mida?
Mina?!
Maailma vallutada? Ei! Hetkel sellele küll ei mõelnud.
Ma saatsin neile ainult projekti kirjelduse: "Mul on tarvis raha, et palgata endale fakin kümme advokaati, et see fakin Tartu rahast tühjaks pumbata ja nõuda neilt telefoniputka valmistamist, mis oleks iga kell minu fakin kasutuses! Mõistate, te kuradi hoorad seal valitsuses!? Faš..." (tint sai otsa, nii et ma ei saanud jätkata.)
Igatahes, nad peavad seda uue kurikaelte generatsiooni sünniks! Mis on minu arvates absurdne, sest pakime korraks sõna "kurikael" lahti. Mida see õige tähendab? Kuri tähendab halbade kavatsustega ja kael on kehaosa...miks ainult kael? Väga huvitav.
Ma ei võta seda staatust omaks. Nii pean kuidagi ilma telefoniputkata läbi elama. Kavatsen siis teha midagi radikaalsemat. Aga sellest juba mõi teine kord
Käisin sõjaväe arstliku komisjoni ees. On ikka gei-kari. Tuleb välja, et ma olen sitaks heas vormis.
Pidin oma uriini neile annetama, et nad saaksid mingit testi teha ja teada saada, kas ma olen pilves...ärge küsige miks neil seda tarvis teada on. Nad väidavad, et Bob pole päriselt olemas, aga...Bob seisis ju otse minu kõrval! Ku-kukuu!
Ma olin hommikul vetsus ära käinud ja häda ei paistnud silmapiiril. Nii istusin ilma hädata, kuid koos klaasikesega, kuhu pidin sisse "siristama", peldikus. Pool tundi seisin seal ja manasin endale häda! Lõpuks sain põhja natuke...soe oli teine! Avasin siis ukse, endal tähtis nägu peas -saavutus oli ju suur- ja tüürisin otse proovi ära andma. Kuid kohe ukse juures seisis meeletult ilus tütarlaps! ...ja ma jooksin oma uriiniprooviga otse tema vastu..ja uriin loksus...ja peaaegu lendas mu vähene proov klaasist välja. Peaaegu jäin poole tunni tööst ilma! Õnneks me kuidagi põiklesime ja muud sellist värki ja ma sain kuidagi klaasi meie vahelt üle tõstetud. Ma vist müksasin tal kogemata silma siniseks. Nüüd on jube piinlik. Õnneks ei valanud talle uriini peale.
Mõtle ka, ma oleks pidanud taas pool tundi vetsus seisma! Või veel hullem...ma oleks veel kauem pidanud seal passima!
Muideks, see pole mingi nalja lugu. Ma ei proovi nalja visata...see tõesti juhtus nii!
Blogimine on sitaks igav. Ma ainult Kati pärast siia kirjutan veel. Ainult ühe inimese pärast? Jah! Aga asi on seda väärt ka, ma arvan.
Kati, ma järgmine kord pingutan natuke rohkem, et tuleks midagi paremat mu peast:D
Igatahes, tõesti juhtus nii, et saatsin Euroopa Liidule projekti koos olukorra kirjeldusega ja sooviga miskit muuta. Nemad seda asja ei mõistnud. Ei, tähendab, nad mõistsin, aga mitte nii nagu mina. Nemad mõistsid hukka, nagu kristlastele kohane, nagu demokraatiale kohane, nagu juhtivatele persoonidele omaks saanud. See tegi...tuju väga kehvaks.
Nad ei rahasta mu projekti ainult ühel põhjusel...põhjus on sama ürgne kui kultuur. Sama läbi-nämmutatud kui tükk leiba vaestemajas. Põhjuseks on eetika! Tundub, et tänapäeval ei rahastata inimesi, kelle motiivid ei ole puhtad ja -nad ise väidavad seda- inimesele, kes plaanib maailma vallutada.
Mida?
Mina?!
Maailma vallutada? Ei! Hetkel sellele küll ei mõelnud.
Ma saatsin neile ainult projekti kirjelduse: "Mul on tarvis raha, et palgata endale fakin kümme advokaati, et see fakin Tartu rahast tühjaks pumbata ja nõuda neilt telefoniputka valmistamist, mis oleks iga kell minu fakin kasutuses! Mõistate, te kuradi hoorad seal valitsuses!? Faš..." (tint sai otsa, nii et ma ei saanud jätkata.)
Igatahes, nad peavad seda uue kurikaelte generatsiooni sünniks! Mis on minu arvates absurdne, sest pakime korraks sõna "kurikael" lahti. Mida see õige tähendab? Kuri tähendab halbade kavatsustega ja kael on kehaosa...miks ainult kael? Väga huvitav.
Ma ei võta seda staatust omaks. Nii pean kuidagi ilma telefoniputkata läbi elama. Kavatsen siis teha midagi radikaalsemat. Aga sellest juba mõi teine kord
Käisin sõjaväe arstliku komisjoni ees. On ikka gei-kari. Tuleb välja, et ma olen sitaks heas vormis.
Pidin oma uriini neile annetama, et nad saaksid mingit testi teha ja teada saada, kas ma olen pilves...ärge küsige miks neil seda tarvis teada on. Nad väidavad, et Bob pole päriselt olemas, aga...Bob seisis ju otse minu kõrval! Ku-kukuu!
Ma olin hommikul vetsus ära käinud ja häda ei paistnud silmapiiril. Nii istusin ilma hädata, kuid koos klaasikesega, kuhu pidin sisse "siristama", peldikus. Pool tundi seisin seal ja manasin endale häda! Lõpuks sain põhja natuke...soe oli teine! Avasin siis ukse, endal tähtis nägu peas -saavutus oli ju suur- ja tüürisin otse proovi ära andma. Kuid kohe ukse juures seisis meeletult ilus tütarlaps! ...ja ma jooksin oma uriiniprooviga otse tema vastu..ja uriin loksus...ja peaaegu lendas mu vähene proov klaasist välja. Peaaegu jäin poole tunni tööst ilma! Õnneks me kuidagi põiklesime ja muud sellist värki ja ma sain kuidagi klaasi meie vahelt üle tõstetud. Ma vist müksasin tal kogemata silma siniseks. Nüüd on jube piinlik. Õnneks ei valanud talle uriini peale.
Mõtle ka, ma oleks pidanud taas pool tundi vetsus seisma! Või veel hullem...ma oleks veel kauem pidanud seal passima!
Muideks, see pole mingi nalja lugu. Ma ei proovi nalja visata...see tõesti juhtus nii!
Blogimine on sitaks igav. Ma ainult Kati pärast siia kirjutan veel. Ainult ühe inimese pärast? Jah! Aga asi on seda väärt ka, ma arvan.
Kati, ma järgmine kord pingutan natuke rohkem, et tuleks midagi paremat mu peast:D
Saturday, January 26, 2008
Mu beebiveeb on hävitatud ja veebibeebi eksistents unustatud, vähemalt pimeda inimkonna poolt. Minul näiteks on ta veel meeles. Mina nägin teda vabaduse sümbolina, motivatsiooni allikana, mis sundis teisi lapsi rohkem pingutama, et nad ka vastaks super-beebi kriteeriumile. Igatahes, olen piisavalt mõnitanud väikseid lapsi, on aeg asuda suurtemate pirukate kallale. Suurte pirukate ja pitsade kallale. Suurte pirukate, pitsade ja krõpsude kallale.
Nimelt otsustasin ise alustada super-kangelase karjääri. Kas see on raske? Ma ei usu! Nüüd te kindlasti mõtlete: "Aga mina ka saaks sellega hakkama!"...Ma ei usu! Jätke selline tegevus ikka minu hooleks. Igatahes, tehtud! (See mõtlemise osa tuleb enamasti hiljem , kui üldse, teataks alandlikult, et ega ma teda väga ei igatse ka).
Juba eile päeval nägin esimest kuritegu ja otsustasin vahele astuda. See oli loll kuritegu ja ma ei hakka teile seletama selle sügavat tagamõtet, aga lühidalt öeldes, mingi fakin tropp ei kuulanud, mida ma rääkisin! Vangi pista selline kaabakas kindlasti tuleks!(Star Wars, watched I have). Kuna superkangelasena peab mul olema kaks identiteeti, pidin leidma kiireimas korras telefoniputka...Kuna Tartus ei eksisteeri selliseid asju, pidin leidma kiiremas korras advokaadi! Kuna advokaadi jaoks ei ole raha, pidin kiiremas korras kirjutama kirja Euroopa Liidule, et nad rahastaks mu ettevõtmist...ma veel ootan nende vastust...
Eile istusin ühel üritusel. Iga kord, kui ma seda teen, mõtlen, et kui lollid need korraldajad ikka on! Ei mõista nad asju planeerida. Ma pidin ekraanile näitama nominente. Noh, nimesid ja värke. Ladna, ma seletan pikemalt. Üritus oli Hõbelusikas. auhindade jagamine. Ja seal oli mitu kategooriat. Mina pidin ekraanile näitama nominente ja kategooriaid...ja siis võitjat. Võitjaid. Igatahes, üritus oli kestnud juba paar tundi, aga korraldaja ei olnud ikka veel suutnud materjali kokku panna. "No mis toimub?" mõtles mu ego. Õnneks oli seal kari ilusaid tüdrukuid ja ma olin kenas ülikonnas. Kahjuks ei muuda see tõsiasja, et ma olen seest inetu:D. Otsustasin nendega mitte rääkima minna ja saata neile perversseid pilke. Nad nautisid seda. Lõpuks jõudsid slaidid kohale...
Need olid musta värvi nimed...valgel tausta.
Oota, mida? Jahh,te lugesite õigesti. Tavaline powerpoint slaidshow musta kirjaga valgel taustal...ah soo! Ja kaua selle valmimisega aega läks? No mina ootasin neid juba kella 4 ajal ja sain kätte umbes 10 paiku öösel.
Kohutav.
Vabandan, et teie aega raiskasin, tegelikult oleks pidanud pikemalt rääkima kuritegevusega võitlemise plaanist, aga noh...minu faile veel vaadatakse üle. Ma ei tohi siseinfot teile anda.
Nimelt otsustasin ise alustada super-kangelase karjääri. Kas see on raske? Ma ei usu! Nüüd te kindlasti mõtlete: "Aga mina ka saaks sellega hakkama!"...Ma ei usu! Jätke selline tegevus ikka minu hooleks. Igatahes, tehtud! (See mõtlemise osa tuleb enamasti hiljem , kui üldse, teataks alandlikult, et ega ma teda väga ei igatse ka).
Juba eile päeval nägin esimest kuritegu ja otsustasin vahele astuda. See oli loll kuritegu ja ma ei hakka teile seletama selle sügavat tagamõtet, aga lühidalt öeldes, mingi fakin tropp ei kuulanud, mida ma rääkisin! Vangi pista selline kaabakas kindlasti tuleks!(Star Wars, watched I have). Kuna superkangelasena peab mul olema kaks identiteeti, pidin leidma kiireimas korras telefoniputka...Kuna Tartus ei eksisteeri selliseid asju, pidin leidma kiiremas korras advokaadi! Kuna advokaadi jaoks ei ole raha, pidin kiiremas korras kirjutama kirja Euroopa Liidule, et nad rahastaks mu ettevõtmist...ma veel ootan nende vastust...
Eile istusin ühel üritusel. Iga kord, kui ma seda teen, mõtlen, et kui lollid need korraldajad ikka on! Ei mõista nad asju planeerida. Ma pidin ekraanile näitama nominente. Noh, nimesid ja värke. Ladna, ma seletan pikemalt. Üritus oli Hõbelusikas. auhindade jagamine. Ja seal oli mitu kategooriat. Mina pidin ekraanile näitama nominente ja kategooriaid...ja siis võitjat. Võitjaid. Igatahes, üritus oli kestnud juba paar tundi, aga korraldaja ei olnud ikka veel suutnud materjali kokku panna. "No mis toimub?" mõtles mu ego. Õnneks oli seal kari ilusaid tüdrukuid ja ma olin kenas ülikonnas. Kahjuks ei muuda see tõsiasja, et ma olen seest inetu:D. Otsustasin nendega mitte rääkima minna ja saata neile perversseid pilke. Nad nautisid seda. Lõpuks jõudsid slaidid kohale...
Need olid musta värvi nimed...valgel tausta.
Oota, mida? Jahh,te lugesite õigesti. Tavaline powerpoint slaidshow musta kirjaga valgel taustal...ah soo! Ja kaua selle valmimisega aega läks? No mina ootasin neid juba kella 4 ajal ja sain kätte umbes 10 paiku öösel.
Kohutav.
Vabandan, et teie aega raiskasin, tegelikult oleks pidanud pikemalt rääkima kuritegevusega võitlemise plaanist, aga noh...minu faile veel vaadatakse üle. Ma ei tohi siseinfot teile anda.
Friday, January 4, 2008
Carl Zeiss
Tohoh! Te ei tea kes on Carl Zeiss?
Kõik algas sellega, et ma võtsin lahti oma macis oma kalli armsa ülisuure pornofilmikogu. Muideks, ei, Carl Zeiss ei ole porno-onu! Ja need pornofilmid ei ole oma lõbuks mu arvutisse laetud... Ma lihtsalt ostisin ennast. Olen täiesti kindel, et kunagi filmiti Rimi juures pornofilmi algust ja mina jäin peale, nüüd lihtsalt otsin end igast filmist. Ja kui käib töö ja lõbu koos, nagu sellisel juhul, siis te ei saa mind hukka mõista. Teine põhjus, miks mul hunnik pornofilme on, on see, et mul on mac. Igas macis peab olema selliseid filme rohkem kui maciomanikul elu! (tegelikult sellisel juhul peaks kahest piisama).
Võtsin siis lahti porno kausta...ja vajutasin delete nuppu! (Iga maci omanik praegu naeraks mu üle, sest nad teavad, et macis ei saa delete nupuga midagi kustutada! Aga teie, lihtsurelikud, ei mõistaks seda!) Igatahes, kõik need filmid kustusid. Kõik sai minema visatud, nagu minu elugi aastad tagasi (Ei tea, ei ole emo)
Põhjuseks sellisele käitumisele toon mehe nimega Carl Zeiss...täpsemalt tema välja mõeldud asja...täpsemalt ühe lensi...jaaa! Täpselt selline lens on minu kaameral!
Nüüd olen mõttetult siin jahunud väga pikalt ja lõpuks jõuan selleni, et ütlen lühidalt ja täpselt välja, et mis toimub.
Ma võtsin taas kaamera kätte ja ühe stsenaariumi oma pagasist ja teen filmi. Selle jaoks on arvutisse natuke rohkem ruumi tarvis. Midagi pidin ju välja viskama, või mis?
Stsenaarium on hästi vana. See on esimene stsenaarium, mille kirjutasin. Vist olin siis 14 või veel noorem. Lugu on lühike. See on midagi romantilise komöödia sarnast, kuid kahtlustan, et te ei saa nendest naljadest niikuinii aru. Filmist räägin järgmises blogis, sest võtted pole eriti kaua kestnud (kuigi on juba palju sellega eoses juhtunud)
Rääkisin pool juttu ära ja lihtsalt lõpetan? Jah! Nägemist!
Ah, et kuidas mul naistega läheb? Ooo, hea et te küsisite.
*Flashback*
Pidu. Öö. Päike paistab tuliselt mu karvasele rindkerele. Ma tulin just jõusaalist, mu lihased on...ikka veel mikroskoopilised. Klubis on mingi naine. Mul on kaasas mingi sõber. Naine tuleb mu sõbra juurde ja vaatab Minule otsa.
Naine: "Tere!"
Sõber: "Tere!"
Mina: "..."
Naine (räägib mu sõbraga): "Kuule! Kas too tüüp jälitab sind!"
Sõber: "Ei, ta on minuga. Ärge muretsege."
Ma tegin oma flirtimise näo pähe- Vaatan ükskõikselt lakke ja koputasin sõbra õlale
Naine: "Issand jumal. Ta ründab! Appi!"
Ja siis see juhtus. Mina arvasin, et mu esimene suudlus tuleb kohe...aga terve peoruum arvas, et ma saan kohe-kohe pisargaasiga näkku ja pillin nagu pisike plika!
Olin enda arvamuse õigsuses nii kindel, et suunasin oma näo naise poole ja hakkasin tema suunas liikuma. Nojah. Ma vahepeal ikka eksin ka...
Aga ega ma papist mees pole! Kohe kui haigla lubas palatist lahkuda, olin taas tänaval ja otsisin endale naist....aga see on juba valusam lugu, mis lõpeb seksiga:D
Ps! aaa...kas ma kirjutasin "Seksiga?" Ei...mõtlesin hoopis lillede kastmist.
Kõik algas sellega, et ma võtsin lahti oma macis oma kalli armsa ülisuure pornofilmikogu. Muideks, ei, Carl Zeiss ei ole porno-onu! Ja need pornofilmid ei ole oma lõbuks mu arvutisse laetud... Ma lihtsalt ostisin ennast. Olen täiesti kindel, et kunagi filmiti Rimi juures pornofilmi algust ja mina jäin peale, nüüd lihtsalt otsin end igast filmist. Ja kui käib töö ja lõbu koos, nagu sellisel juhul, siis te ei saa mind hukka mõista. Teine põhjus, miks mul hunnik pornofilme on, on see, et mul on mac. Igas macis peab olema selliseid filme rohkem kui maciomanikul elu! (tegelikult sellisel juhul peaks kahest piisama).
Võtsin siis lahti porno kausta...ja vajutasin delete nuppu! (Iga maci omanik praegu naeraks mu üle, sest nad teavad, et macis ei saa delete nupuga midagi kustutada! Aga teie, lihtsurelikud, ei mõistaks seda!) Igatahes, kõik need filmid kustusid. Kõik sai minema visatud, nagu minu elugi aastad tagasi (Ei tea, ei ole emo)
Põhjuseks sellisele käitumisele toon mehe nimega Carl Zeiss...täpsemalt tema välja mõeldud asja...täpsemalt ühe lensi...jaaa! Täpselt selline lens on minu kaameral!
Nüüd olen mõttetult siin jahunud väga pikalt ja lõpuks jõuan selleni, et ütlen lühidalt ja täpselt välja, et mis toimub.
Ma võtsin taas kaamera kätte ja ühe stsenaariumi oma pagasist ja teen filmi. Selle jaoks on arvutisse natuke rohkem ruumi tarvis. Midagi pidin ju välja viskama, või mis?
Stsenaarium on hästi vana. See on esimene stsenaarium, mille kirjutasin. Vist olin siis 14 või veel noorem. Lugu on lühike. See on midagi romantilise komöödia sarnast, kuid kahtlustan, et te ei saa nendest naljadest niikuinii aru. Filmist räägin järgmises blogis, sest võtted pole eriti kaua kestnud (kuigi on juba palju sellega eoses juhtunud)
Rääkisin pool juttu ära ja lihtsalt lõpetan? Jah! Nägemist!
Ah, et kuidas mul naistega läheb? Ooo, hea et te küsisite.
*Flashback*
Pidu. Öö. Päike paistab tuliselt mu karvasele rindkerele. Ma tulin just jõusaalist, mu lihased on...ikka veel mikroskoopilised. Klubis on mingi naine. Mul on kaasas mingi sõber. Naine tuleb mu sõbra juurde ja vaatab Minule otsa.
Naine: "Tere!"
Sõber: "Tere!"
Mina: "..."
Naine (räägib mu sõbraga): "Kuule! Kas too tüüp jälitab sind!"
Sõber: "Ei, ta on minuga. Ärge muretsege."
Ma tegin oma flirtimise näo pähe- Vaatan ükskõikselt lakke ja koputasin sõbra õlale
Naine: "Issand jumal. Ta ründab! Appi!"
Ja siis see juhtus. Mina arvasin, et mu esimene suudlus tuleb kohe...aga terve peoruum arvas, et ma saan kohe-kohe pisargaasiga näkku ja pillin nagu pisike plika!
Olin enda arvamuse õigsuses nii kindel, et suunasin oma näo naise poole ja hakkasin tema suunas liikuma. Nojah. Ma vahepeal ikka eksin ka...
Aga ega ma papist mees pole! Kohe kui haigla lubas palatist lahkuda, olin taas tänaval ja otsisin endale naist....aga see on juba valusam lugu, mis lõpeb seksiga:D
Ps! aaa...kas ma kirjutasin "Seksiga?" Ei...mõtlesin hoopis lillede kastmist.
Subscribe to:
Posts (Atom)